Peaga vastu seina: ehk kui kõik läheb per**e!

Oeh. Olen seda postitust keerutanud peas nädalajagu. Iga kord kui keegi küsib, et mis ikka Kreekas võistlustel juhtus ütlen, et üks hetk kirjutan blogisse pikemalt. No lihtsalt ei viitsi/ei taha/ei jaksa igale pahaaimamatule küsijale seda musta huumorit ümber jutustada. Ja ega küsija ju milleski süüdi ei olegi: nii palju inimesi on kes siiralt kaasa elavad, pöidlaid hoiavad ja hiljem huvi tunnevad- et kuidas siis ikka läks. Seni olen piirdunud sõnaga – “SITASTI” üldiselt see töötab ja rohkem lisama ei pea.

Kerime nats aega tagasi: oli neljapäev, päev enne ärasõitu. Viimane trenn, poeseerimine, kriitilise pilguga ülevaatlus. Kõik tundub tip-top ja häbi ei pea tundma. Reede hommikul uus low-in kaalul: 58.4kg ja võib lennata. Võistlus ise pühapäeva õhtul.

Kreeka on meist vaid 3,5 lennutunni kaugusel aga see kliima mis mind ees ootas- selleks päris valmistunud ei olnud. Tegelikult vaatasin küll weather äpist et stabiilselt päike ja üle 30 kraadi aga kui “grimmi dresse” kohvrisse pakkisin, siis vist ikka päris kaasa ei mõelnud, et mis see 30+ kraadi ikkagi on.

Jõudsime kohale, Nafplio linnake MEGA ilus, ilm MEGA kuum, korter MEGA ilus, võõrustajad MEGA lahked. No ei saa paremini reis alata. 🙂 Reedel- laupäeval vaatasime natukene ringi, reedel tegin veel trenni ja laupäeval võtsin vaiksemalt. Menüü hoidsin samana nagu ikka ja mingeid muudatusi sisse ei viinud (ei laadinud, ei jätnud vett ära jnejne). Kõik normaalne.

Võistluspäev.

Jõudis kätte pühapäev. Kaua oodatud võistluspäev. Põhimõtteliselt on eelmisest laval käimisest 11 kuud nii, et praktiliselt aasta jälle selle nimel tööd tehtud (millest pool dieeti peetud). Harjumatult “vähe kiire” oli see päev- sest graafik nägi ette, et koosolek on 18.00 ja peale seda “kohe” samas kohas ka võistlus. Võistluspaik asus korterist äkki 50m kaugusel olevas koolivõimlat meenutavas staadioni hoones – nii et minek-tulek ka mingi suur ajakulu polnud.

Hommik mööduski enamasti vedeledes, 12.00 ajal läksin esimesse grimmi. Võtsin Jan Tana spray ja usaldasin end jälle spetsialistide kätte. Seni on kõik laabunud ja iseenesest meeldib mulle spry rohkem kui ise grimmimine- vähem endal mässamist. Teine kiht oli 15.00 ja peale seda hakkasin vaikselt ka meiki, soengut sättima. Jutt jäi et peale regamist vaatame grimmi uuesti üle ja kui vaja, teeme ka 3. kihi (mida ilmselt on vaja heledal põhjamaa nahal). Kella 18.00ks olin valmis, tegime toas veel viimased poseerimise videod ja jalutasime registreerimisele.

Registreerimine.

Ootamine.

OH MY GAD – KUI PALAV! seal võimlas oli vist +40 kraadi ja õhuniiskus 100%. Krabasin kuskilt müügiletist tühja batooni karbi ja meisterdasin lehviku. Koosolek venib ja venib- kutsutakse kategooriaid ükshaaval ette, numbri valik, lavale poseerima, et pildike saada ja nii kõik kategooriad, kõik sportlased. Ükshaaval. Bikiini oli üks viimastest ja kõik liikus lõunamaale omaselt aegluubis. Arvan, et julgelt tund seisime küll seal. Mingi hetk suhteliselt alguses juba tundsin, et mul on selga valitud kleidiga täiesti võimatu olla ja läksin lava taha ning libistasin kiirelt kaasa võetud õhema puuvillase ürbi selga- keha muutkui higistas ja täpselt selline tunne oli, et kohe sulan ära! Kujuta nüüd ette, 2 kihti grimmi peal, mega tupeeritud-tõstetud-sirgendatud soeng ja korralik paks kiht lavameiki ja siis seisa seal palavuses- üks ütlemata rõve ja kleepuv olemine see oli. Lõpuks number käes ja sai lava taha minna, et end sisse seada.

Lõunamaa eripära on ka see, et väljas on natukene jahedam (kuigi ei tea kas see on ka õige sõna- pigem “vähem palavam”…) kui toas- nii me ennast maja taha õue, asfaldil sisse seadsime. Kusjuures Jan Tana grimmi putka oli ka seekord vabasse õhku üles seatud. Naljakas.

No ja siis hakkas ootamine pihta. Hea oli see et temperatuur NATUKENE langes aja jooksul ja mingi aeg oli juba ka täiesti kottpime. Piltide järgi näen, et lavale sain kuskil 21 ajal ehk korralik 3h oli aega ennast grillida. Vahepeal sain ka 3. kihi grimmi peale ja ise olin nagu valmis- kui nad vaid juba kutsuksid. Rullisin seal oma maha visatud tekil ja mõtlesin ikka endamisi naerdes et KUI “glamuurne” see sport ikka on- instagrami piltidel ei kajastu pooltki seda, mis tingimustes sportlased olema peavad ja kuidas need võistlused tegelikult välja näevad. Kui ma peaksin nädalast-nädalasse nendel käima siis läheks vist päris kiiresti hulluks 😀


Mingi hetk tegime ka viimased pildid aga neisse ma väga enam ei süvenenud, korra viskasin pilgu peale ja vaatasin, et kuidagi “udused” aga kuna õues oli juba hämar ja kasutasime iPhone siis üleliia kaua ei juurelnud. LÕPUKS SIIS kutsuti ka bikiinid välja, et kõik rivvi, 2 min pärast lavale. Hüppasin kiiresti Jan Tana boksi ja palusin, et mu grimm üle vaataks. Olin ikkagi mitu tundi pikali olnud ja äkki kuskil mingi joon või auk vms. Oma peas mõtlesin, et ehk vaja tupsutada vms. Enne kui üldse midagi aru sain oli mind nii eest kui tagant uuesti sprayga üle lastud ja nii ma täiesti märja nahaga sinna lava taha järjekorda jõudsin. OH MY GAD- kuiiii palav!!! KUI niiske! Jätsin asjad kaugemale ja vaatasin paaniliselt ringi, et kas leian maast midagi millega tuult teha. Tundsin juba enne lavale minekut kuidas kõik on vastikult märg ja kleepuv.

Võistlus.

Väga kaua polnudki aega mõelda sest oli aeg minna lavale- kokku oli meid 11 ja ma olin 3. või 4. ehk suht ees otsas. Loosiga ei vedanud, kui nii saab öelda. Kõik teevad kordamööda i-walke ja mida varem lavale lähed, seda kauem seal seisma pead.

I-walki ajal ikka jalg veits värsises, polnud ikka ammu teinud ju ka, aga ei midagi katastroofilist. Läksin siis ritta seisma ja ootan võrdluseid. Ja siis tunnen kuidas PAHHHH, nagu ärmbriga oleks vett kaela valatud. Kõik grimm jookseb alates kaelast ülevalt alla. Kõht, selg, Kõik. Üritan kätt puusale toetada aga see libiseb siuhhhh mööda kõhtu alla… nagu tead poriste saabastega libised siledal põrandal…. Vaatan alla- valge auk sellest käejäljest alles. OH GREAT!
Jah, ma olen varem laval higistanud ja väike grimmi nire on vahel kuskil olnud aga ei midagi SELLIST. Aeg võrdlusteks. Julgen vaadata korra alla kõhu peale ja nutt tuleb kurku. Täitsa perses. Pardon my French.
Teeme võrdluse pöörded ära ja peakohtunik Armando ütleb mikrofoni, “Helena, You can step off the stage to fix your tan.” Ohhhhhh, kui nõme, vastik, piinlik, samas tore, luba maha astuda ja MIDAGIGI parandada…. ei tea kas nutta või naerda….

Astun siis lavalt maha seni kuni teine pool tüdrukutest ees pöördeid teeb (väljakutseid pole veel olnud)- otsin silmadega Jan Tana inimesi- sest teenus on ju all inclusive ehk kõik parandused jms lava taga ka hinnas. No ja ei ole kedagi. Trepil vaid üks teine (umbkeelne?) kohtunik üritab mind takistada a’la et “ou miks sa lavalt maha tulid keset võistlust, et ei tohi”… Üritan siis talle selgeks teha, et peakohtunik lubas/käskis ja samal ajal otsin JanTana inimesi. Silman 2 neiut kes suu lahti lava ees võistlust vaatavad 🙂 🙂 No tore tore, vähemalt on neil huvitav…. Vehin veits kätega ja siis ikka märkavad mind õnneks ja jooksevad tupsutama. Saan natukene kuivemaks ja ronin lavale tagasi. Rivis muidugi enam mingit auku või kohta pole ja pean ennast kuskile vahele tagasi pressima, üritades poole jooksu pealt aru saada, kus kohas mu koht numeroloogiliselt oligi. Pressin siis täpselt sel hetkel tagasi kui väljakutse algab ja Armando 1. ette kutsub- kogu see aeg muidugi kui kohtunikud pabereid täitsid ja oma ettepanekuid 1. väljakutse osas peakohtunikule saatsid olin ma ju lavalt maas… Ega ma ei looda enam isegi 1%, et sinna mahun. Tean, et kõik oli halb ja veel halvem. Kutsutakse ette 5 võistlejat ehk kogu finaal- seega ülejäänud, kes sisse ei mahtunud, võivad sama hästi kui koju minna. PRO’s on finaalis vaid 5 kohta ja kõik juba 1. väljakutsega “täidetud”.

Ajan aga selja sirgu ja mõtlen vaid oma peas, et teen selle 2. väljakutse nii hästi kui vähegi võimalik- pingutan, võtan poose, naeratan- kaota nagu tšempion! Hiljem pilte vaadates tõden, et 2. väljakutse võrdlust isegi ei pildistatud- kohalik fotograaf vist läks koju ära. Vinge 😀
Terve võistluse aja otsin silmadega publikust (nii palju kui üldse võimalik) ka oma kallist abikaasat aga ei leiagi… 🙁

Kokkuvõttes protokollist on näha et jagan 7. ja 8. kohta, arvestades kõike, isegi imestasin…

Lõpp. Finish. Vsjo.

Ja sellega see võistlus läbi oligi. 6 kuud dieeti, 11 kuud tööd ja põhimõtteliselt nullis see grimmi laiali voolamine eos kõik võimalused.

Aga kõigil oli ju grimm ja kõigil oli ju palav, miks just mina…. Oh kui palju ma seda mõtet järgneva paari tunni jooksul keerutasin peas kuniks plahvatas- ega lõpuni ei saa 100% näppu peale panna, miks, kuidas, milleks, aga olen veendunud, et kui ma poleks hetk enne lava uut märga grimmi kihti peale saanud, poleks ma niiii ära sulanud. Läksin juba lavale märjana ja see haige kuumus ja niiskus otsa ja kõik läkski allamäge…. ventilaatorid olid küll, aga kohtunike poole 🙂

ÕNNEKS minu elu ei sõltu ühestki võistlusest või selle tulemustest. Lõpuks isegi 1. koha auhinnaraha on nii palju väike, et katab heal juhul reisikulud. Nii, et nööri päris kaela ei taha panna 🙂 AGA ikkagi on meel korralikult mõru, et ei suutnud realiseerida kaugeltki sellist paketti mida oleks võinud. Ei grimmi, ei välimuse, ei poseerimise, ei vormi osas. Kõik oli veel enam-vähem selle hetkeni kui pilte nägin, siis hakkasin küll nutma. Ma olen nagu roheline õhupall- ja ma ei pea silmas siin bikiinide värvi. Lava taga ju peegleid pole ja ma ei ole ka mitte kunagi õhtul kell 21+ pidanud võistlema, olles eelnevalt tundide kaupa kuskil kuumas praadinud. Ma näen piltidel välja leebelt nagu +5kg võrreldes hommikuga ja kõik on lihtsalt nii kole, et tulebki nutt peale.
LISAKS on mul alati tunne, et kui läheb halvasti, ei vea ma ennast alt aga vean ka neid kes mind toetavad, aitavad, kaasa elavad. Need kes pöidlaid hoiavad ja loodavad… Eks omajagu on neid ka kes pihku itsitavad- no vähemalt oli neil hea päev 🙂

Selle reisi “päästis” küll seltskond (loe: #besthusbandever), imeline Kreeka, Nafplio ja Vida Hospitality. Väga soojalt soovitan neid kohti- imeline sadama linnake võluva vanalinna ja lummavate vaadetega. Kokkuvõttes jääb ikkagi ilus mälestus, olgu selle võistlusega nagu oli.

Mis edasi?

Ausalt öeldes tulin tagasi mõttega, et olen oma ebaõnnestumistega jõudnud sellesse punkti, kus ma enam ei taha teha seda, mida kunagi nii armastasin. Lihtsalt ei taha enam seda negatiivset emotsiooni. Et kui seda oleks võimalik osta siis ma oleksin nagu juba püsiklient. Muutkui tambid aega, raha ja pühendumist sisse sinna kust vastu saad vaid külma vett ämbriga pähe… OKOK, tegelt nii must-valge see ka pole- ilusa (ranna)bikiini keha olen ikkagi ju saanud 😉 aga saate vist aru, mida silmas pean.

Järgmiseks võistluseks oli mul planeeritud Soomes Lahtis toimuv NOCCO PRO. See lihtsalt oli kalendris järgmine võistlus ja tundus hooaega planeerides loogiline jätk. Aga Soomega oli mul juba enne Kreekat selline naljakas suhe- mul on 2 aastat järjest just seal hooaja kõige halvem võistlus olnud- ja juba kriipis, et 3. samasugust kogemust sinna jadasse otsa ei tahaks. No ja lisa see Kreeka kogemus ja minu kindel otsus oli kiire- mida iganes ma edasi ka ei tee, siis Soomega on kohe kindlasti CANCEL! Mul oli küll juba kõik ette broneeritud/makstud/planeeritud aga no ei, kui ma juba ette tunnen, et see ei ole hea mõte siis see ei ole hea mõte ja endale lisa pingeid tekitama ei hakka. Punkt.

Kõike eelnevat analüüsides ja arvesse võttes, lahutades maha lõpptulemusest kehvad pildid, ülihalb grimm ja vett täis keha, oleks siiski vaja veel maha võtta.
Mis on aga samuti fakt, nii nagu see Kreeka läks, nii ma seda kõike lõpetada ei taha. Oh kui mitu korda ma mõtlesin et fuck that sh*t, viskan kingad nurka, ausõna, aga teine osa minust koputab õlale: Halllooo, Helena- not your style! Ei anna alla võitluseta, eriti, kui pool teed juba käidud.

Plaan B.

Lappasin siis kalendrit, et mis peale Soomet tuleb. Midagi mis oleks minu jaoks rohkem ZEN ja ette pingeid ei valmistaks. Järgmine on HIINA. Oh My. Esimene mõte: pikk lend! Ma ei ole tegelt kunagi üle 5-6h jutti lennanud. Aga samas, Hiina oleks ju ka äge…. olgi nagu juba #fitnessturist. 😀
Selge on see, et mul on 25 päeva ja mul on vaja nii palju kui vähegi võimalik selle ajaga rasva veel maha koorida. Kreeka pitsa ja pasta sain ma juba maha, ära lennates oli kaal 58,4kg. Täna hommikul oli kaal 58.0 aga nüüd aitaks iga järgmine 100g, ideaalis võiks kaal 56-ga alata- unistama peab suurelt!

Abivägi.

Inimeste ring minu ümber on kitsas, aga tundub, et sinna on mahtunud täpselt NEED õiged. Peale võistlust oli ikka korralik brain-storming Erki-Eleri-Peebuga. MIDA, KUIDAS, KAS ÜLDSE edasi teha. Nagu ma kirjutasin juba, üks osa minust oli valmis ka juba käega lööma. Aga ei, alla ei saa anda ja lihtsalt pool tööd on tehtud ja pool veel tegemata. Vaja edasi pingutada. Kuidagi on vaja ikkagi realiseerida oma maksimaalne potentsiaal ja seni ma seda kohe kindlasti teinud ei ole.

Kuidas aga leida mingit uut energiat, uut motivatsiooni ja tõuget? Selge oli see, et midagi on vaja muuta ja samamoodi edasi ei saa.
Nõnda, ilma, et oleksin pidanud ise nii kaugele veel mõtlema või küsimagi, oli laual rohkem kui lahke pakkumine- anda ohjad käest ja alustada fitness-sõduri karjääri. Sõdur, kes ei mõtle, kes ei ütle, vaid lihtsalt teeb. Teeb mida öeldakse ja ei tee, kui nii öeldakse. Sööb ja ei söö nii nagu öeldakse, täidab käsku, raporteerib ja on vait.

Nõnda olengi nüüd nädal aega olnud Peep Reinarti tõmmata-lükata ja hellitavalt võin hakata kasutama häštäägi #TeamPROReinart. Auslatöeldes, olles seni kõike ise ja koos Erkiga teinud on päris naljakas n-ö treenerit-treenerit omada.

Väga huvitav ja vabastav tunne…. Ajan näpuga järge ja teen millimeetri pealt nii nagu kirjas. Ei tee rohkem, ei tee vähem. Ja keegi kuskil istub ja juurdleb ja mõtleb minu asjade üle ja mina ei pea ise üldse mõtlema. Ei pea muretsema, juurdlema.
Tegelt, täitsa nunnu.

Ühesõnaga- ega siin muud ei ole kui:

to be continued….

Ps! See postitus väljendab minu tundeid, mõtteid ja kogemusi ja ei ole mõeldud, kellegi 3. süüdistamisena.

Ei, ma ei arva, et oleksin hea grimmiga 1. koha saanud.

Ei, ma ei arva, et ma oleksin kuskilt otsast valmis või mulle oleks liiga tehtud.

All good 🙂

PS! Sellest nädalast on avatud ka HelenaMangFitnessi maskuliinsem versioon- ParimVorm.ee – tegemist on peamiselt meestele suunatud treening-ja toitumiskavadega, kaloraazidega vahemikus 2000-3500.

HelenaMangFitnessi valikust leiab menüüd mis oma mahult sobilikud rohkem naitsele- 1500-2500 kcal.

http://www.parimvorm.ee

This Post Has 2 Comments

  1. Appi, oli ikka tõesti üks väga s*tt päev. Nii masendav tunne on kui ise oled nii valmis head tulemust tegema ja siis tuleb mingi ootamatu käru kuskilt. Kaasaelajana ma küll ei tunne, et pettumuse oleksid valmistanud, aga kurb on küll, et kõik pask kõige valemal ajal kokku langes.
    Tahaks nii midagi toetavat öelda, aga ega midagi vist väga ei aita.
    See, et Sa alla ei anna, on super. Oled nii palju tööd teinud ja nii tugeva iseloomuga sportlane, Hiinas lihtsalt peab kõik klappima! Hoian täiega pöialt 🙂 You rock!

Lisa kommentaar

Close Menu