Viimati jäi blogi pooleli peale Kreeka Elite PRO võistlust. See oli ikka üks korralik nutt ja hala ja põhjas käik. Sain ka kohati kriitikat selle eest, et näiliselt nagu vabandusi otsisin, miks hästi ei läinud… Endale nagu tundub, et kirjeldasin lihtsalt olukorda mis kohapeal oli ja lõpuks nentisin suht must-valgelt, et kui kõik muu kõrvale jätta, tuleb tunnistada, et olin ka veel fitnessi mõttes “liiga paks”. Aga see jäi arvustajatel vist kuidagi märkamata… valikuline lugemine. 🙂

Üleüldse vaatan, et see on kuidagi trendiks muutunud, et sportlane on vaid siis sportlane, kui tal hästi läheb ja medaliga koju tuleb. Vahet ei ole üldse kas olid 4-ses reas 3-s või mitte. Peaasi, et medal ja tulemus. Ja kui halvasti läheb, siis mingi osa sportlastest ise kaob lihtsalt ära. Muidu on küll sotsiaalmeedias ees ja taga, aga siis on haudvaikus. Kõik nagu ootavad, et mis sai, aga ei tule info kildugi…. Jälgijad elavad kaasa, hoiavaid päidlaid ja ei miskit.

Ei ole see minu teekond ka teab mis roosiline olnud, käsil juba 5. hooaeg ja neid tõuse ja mõõnasid ikka päris palju vaheldumisi olnud. No ja minu meelest on normaalne kirjeldada olukorda olenemata lõpptulemusest. Mis seal siis ikka häbeneda. Annabki ehk ka kaasaelajatele terviklikuma pildi sellest alast ja kõigest kaasnevast. Ja siis on mingi osa, kes kritiseerib et kui selgitad tagamaid, siis “otsid vabandusi”…..

Oeh, see sotsiaalmeediaajastu…. heheee… kõik paistab läbi ruudukujulise pildi hooopis teisiti…

“Bikiinifitnessisti vorm on instagramis umbes sama tõene, kui burgerite pildid McDonaldsi menüüs” – E. Ohmann.

No tõesti, sellest võiks ilmselt terve blogi postituse kirjutada, kuidas on võimalik mingeid muljeid jätta. Ja võistlejana, kui pea on niigi segi, on mõistlik ennast sellest kõigest võimalikult palju distanseerida. Ajab lihtsalt liiga palju pead sassi ja takistab olulisele keskendumast. Kõik tunduvad nii head ja nii vormis jne jne. Mõtle nüüd ise, kui pilti postitad, kas paned kunagi koleda pildi üles? Vast mitte. Ja kui ise juba oma pildiga rahul oled (kõige suuremad enesekriitikud nagu me oleme) peab see pilt ikkagi hea olema…. Nii et ei tasu nende piltide pärast üleliia põdeda, instagrammis medaleid ei jagata 🙂 See jutt on nüüd otseselt fitnessi kohta, aga kehtib ka teistel elualadel täpselt samamoodi.

Nüüd kaldusin teemast veits kõrvale….

Hiina.

Kreekast naases sai tehtud uus plaan, Soomel, mis oli vaid napi 2 ndl pärast sai kriips peale tõmmatud ja võetud sihikule kalendris järgmine võistlus- Hiina, kuhu oli natukene rohkem aega. Lihtsalt selle pärast, et oleks aega mingi viisakas vorm teha ja konkurentsivõimeline olla. Kui ma ise ka ei usu, et konkurentsivõimelise vormi lavale toon, siis mis mõte on lihtsalt kohale sõita? Olen Soomes käinud küll ja küll, nii võistlemas ja niisama…

Liitusin peale Kreekat ka Team Reinarti võistlustiimiga ja usaldasin end Peep Reinarti kätte. 
Enamusi ilmselt huvitab suuresti, mida Peep muutis?! Ausalt, suurt midagi! Istusime maha ja peale pikka vestlust jõudsime koos tõdemusele, et põhiprobleem Kreeka vormiga (või vormitusega) oli fakt, et lihtsalt ajast jäi puudu. Ehk siis üldjoontes pole vaja jalgratast leiutada vaid on vaja lihtsalt võrdlemisi sarnaselt edasi minna.

Söök.

Toiduga jäime umbes samasse kohta: enamus päevi 1500 kcal ja kui kaalukõver lubas ja uus low-in ees sain üheks päevaks 2500 kcal peale. Keskmiselt juhtus seda korra nädalas. Nädala keskmiseks teeb see siis umbes 1650 kcal. Menüü osa viisin õige lihtsaks, 2x päevas kana, riis, köögivili ja või, 2x päevas puder või ja valguga.

• 

• 

Kardio. 

Eelnevalt tegin umbes 5-6x nädalas 60 minutit madala intensiivsusega kardiot (kaldega lindil kõndimine). Selles osas natuke muutus: olenevalt päevast oli maht erinev (30-60 min) ja intensiivsus vahelduv.
Näiteks, kui jõutrenni ei olnud, oli 60 min ja intensiivsemat. Kui jõutrenn oli, eriti suuremate lihasgruppide päevadel, oli kardiot vähem ja madalama intensiivsusega. Pidin sõprust sobitama ka ellipsiga ja sisetunne ütleb, et see suhe ei ole veel läbi… 🙂 Kui nädala keskmist mahtu kokku löön siis see pigem vähenes.

Jõutreening.

Jõusaalikavas grupeeris Peep lihasgrupid natukene uutmoodi kokku ja elus esimest korda hakkasin täpselt seeriaid ja korduseid lugema. Seni olen väga intuatiivselt treeninud. Harjutused olid küll 95% ulatuses need samad, mis mul ikka kavas olnud. Ei ole midagi imelist, ikka need vanad head klassikud. Aga endalegi üllatuseks esimesed 2 nädalat oigasin lihasvalust nii, et vähe polnud. Instruktsioonis oli kirjas lause “ära raiska ühtegi kordust”. Mida ma ketrasin üksjagu kaua peas, enne kui endale selle täitsa lahti mõtestasin. Aga, kui kirjas on 10 kordust siis teeb fitness-sõdur 10 kordust ja need 10 teeb sellise raskuse ja pingutusega et on tehtud. Ja ei ole 9 ja ei ole 11. On 10. Raskus ja soorituse tempo vastav, et kui 10 tehtud, võib seeria edukalt lõppenuks pidada.
Üleüldse oli päris naljakas, kui keegi 3. muretseb, kuidas mul läheb. Hommikul hüppab FB aken lahti küsimusega “kuidas ennast tunned?”. “Mis kaal on?”  Noooo, ikka eriti veider. Nunnu, aga harjumatu.

Muidu tegime ju Erkiga kogu aeg kõike kahekesti ja koduseinte vahelt see info enamasti ei väljunud. Samas võin kahe käega alla kirjutada, et ikka oluliselt stressivabam on, kui ise kaasa mõtlema ei pea. Treener ütleb millal süüa ja millal mitte. Millal istuda ja millal astuda. Harjumatu jah, aga pingevabam. Eriti dieedi lõppjärgus kus ülemõtlemine kipub sagedamini ette tulema. Koguaeg tahaks kangesti midagi muuta, kuigi võibolla vajadust ei olegi. Lihtsalt kannatust vaja ja protsessi PEAB usaldama.

Kaal.

Üldjoontes sujus kõik suht plaanipäraselt ja kui Kreekasse läksin 58,4kg pealt, siis sai umbes sihiks seatud sellest maha võtta 1,5- 2,0kg.
Ehk siis Hiinaks võiks kaal kuskil 56-57 kandis olla. Ega neid lavakaale kuskilt valemist ei saa ja see suuresti oleneb kehatüübist ja lihasmassi suurusest, aga mingi selline orientiir sai ette võetud. Lihtsalt analüüsisime pilte ja arvutasime palju võiks/jõuaks reaalselt ja mõistlikult maha koorida.

Error.

Viimased 2 nädalat jooksid küll asjad veits kokku. Esimest korda elus olin probleemi ees, et seedimine lakkas normaalselt toimimast. Kõik mis sisse läks sinna ka jäi ja mingid hetked nägin välja kui 6. kuud rase naine.

Punnis kõhtu võib olla küll naljakas peeglist vaadata (eriti kui seal peal kuubikud jooksevad) aga:

a. see on väga ebamugav, 
b. augustab korralikult mentaalset tasakaalu, sest iga hommik on uus +0,5kg kaalul ees.

Kui toit läheb sisse, aga välja ei tule, siis võib eeldada, et kaalu trend liigub vaid üles, mitte alla. Mõistus saab aru, aga paanikaosakond mitte. Ühesõnaga täiesti ebavajalik stress.

Lõpuks olin siis jõudnud staadiumisse, kus lisaks hommikusele kaalule pidin raporteerima ka seda, kas olen käinud nr.2 tegemas või mitte
#piinlik #glamuurnefitness.

Õnneks Peep on ise aastaid võistelnud ja ei ole probleeme, millega ta kokku poleks puutunud. Näiteks kas ise, või läbi oma õpilaste. Selle kõige pärast põdesin ma ise alguses rohkem kui asi väärt oli.
Lõpuks ikkagi sain menüü muudatustega kõik liikuma: viskasin mõneks ajaks muna ja riisi menüüst välja. Riisi asendasin kiudainerikkama toiduga (köögiviljad). Nisukliid pudru sees, või lihtsalt segatuna suhkruvaba kisselliga said mu uueks põhitoiduks. Lõpuks isegi hakkas see kooslus meeldima 😀
Ostsin apteegist lisaks ka probiootikumide-kiudainete kapslid ja tarbisin ananassi… nii et täpselt ei oksa öelda, mis mõjus, aga midagi eelnevast loetelust 🙂

Hiina sõitsin hommikul igaljuhul 57.0 kaaluga. See oli kaalutud küll tavapärasest oluliselt varem, niiet arvan, et seekord võis lavakaal olla umbes 56,5kg (ehk umbes 2kg vähem kui Kreekas).

Lootsin küll valmistudes, et ehk olen seekord pigem 58kg juures “valmis” aga tuleb tõele näkku vaadata, et reaalsus oli ikkagi teine. Ja need, kes siin enne ja pärast pilte üles panevad, kus 10-12 kuuga on lavavormile +5kg lihast juurde tulnud… hea puder 🙂

Ettevalmistused.

Hiina lend tähendas aga ka seda, et tuleb viisa hankida ja see ei ole mingi niisama protsess. Nagu kõik, mis Hiinat puudutab. Kõigepealt täidad onlines taotluse u 10 A4’ja. Alustad aastapalgast ja lõpetad ema aadressiga. Juurde küsitakse “küllakutset” hiinast (kohalik alaliit vormistas vastava dokumendi), garantiikirja sinu tööandjalt (et sul on töökoht olemas ka peale Hiina reisi ja et sa ei taha sinna hea elu peale jääda (hahahaaa)), passikoopiat, spets mõõdus pilte (mida hiljem keegi ei tahagi), lennupiletit, hotellibroneeringuid. Kõike eelnev, mis netis juba täitsid, on vaja ka veel välja printida ja siis ennast saatkonda sättida, paberipakid kaasas.

Sattusime viisat just sellisel ajal taotlema, kus Hiina Rahvavabariik tähistas oma 70. sünnipäeva ja seetõttu saatkond oktoobri alguses terve nädala ei töödanud. Olime seisus kus viisa vestlus saatkonnas ja näpujälgede andmine oli teisipäeval, seega pidime tellima kiirviisa. Kolmapäeval saime viisa kätte ja neljapäeva hommikul oli lend. Võib vist öelda, et suht viimane minut 😀
Üldiselt soovitaksin 30 päeva enne asju ajama hakata. Viisa maksab 60€ ja kiirviisa oli 81€. Järjekord on ka seal kogu aeg ukse taga ja kõik käib elavas järtsus, seega tasub alati kokkulepitud ajast vähemalt pool tundi varem kohal olla- lihtsalt infoks kui keegi plaanib taotleda 🙂

Lend.

Pikk lend ikka natuke hirmutas, kuulsin lugusid kus võistlejad on veepeetusega a’la +3kg vett juurde võtnud… Pole kunagi 8-9h lennanud ka, eriti vahetult enne võistlust. Ostsin endale kompressioonriided ja lootsin parimat. Õnneks lend läks ilusti ja kohale jõudes oli vorm viisakas. Ei pidanud mööda treppe jooksma hakkama, et üleliigset vett väljutada 🙂

Sattusime samale lennule IFBB presidendi dr. Rafael Santoja’ga, kes kenasti meile ka transfeeri korraldas. Pagas andis ennast küll lindi ääres küllalt kaua oodata, aga õnneks ikkagi saabus. Seekord olin natukene targem ka ja kõik eluliselt oluline, mida paari päevaga asendada ei kannata (bikiinid ja kingad), olid käsipagasis. Lennuväljal veel loetlematud kontrollid ja sõrmejäljed, ning saimegi hotelli poole asuda. Vastas oli tutikas IFBB lippudega Land Rover mis viis mugavalt otse hotelli ette.

Esimene hotell oli korraldajate poolt ja kuigi alguses oli info, et pean Erki eest tasuma (tema osa majutusest ja toitlustusest), siis kohapeal keegi enam raha ei küsinud. Sujuvalt oli Erki märgitud ka IFBB PRO sportlaseks. Proovisin küll mitmel korral neile raha pakkuda, aga keegi midagi aru ei saanud ja muutkui korrutati ühte lauset, et sportlastele on kõik tasuta. No heakene küll, lõpuks tekkis endal ka juba imelik tunne. Kui ei taha raha, siis ei taha. Jälle 370 dollarit nagu maast leitud 😀

Hotell ise oli aga väga so-so ja ma ei tea, kas meile lihtsalt sattus selline tuba, kus kõik oli katki, või oli terve hotell katki 😀 Ühesõnaga saime pisarateni naerda nii mõnelgi korral ja hea oli peale võistlust järgmisesse hotelli üle kolida. See oli esimese kõrval nagu 7 tärni. Mõnna! 🙂

Eestist asusime teele neljapäeva lõunal ja seoses 5h ajavahega olime kohal reede hommikul 7. paiku. Nii, et üks öö jäi meil täitsa vahele ja lennukis suutsin vaid 40 min magada. Reede hommikul oli kohe ka sportlaste koosolek mis möödus väga kiiresti. Tõmbasin numbri 12, mis oli ühtlasi ka reas esimene (mis ei ole üldiselt väga hea). Broneerisin spray päevituse ning ostsin lavapildid. 
Päevitust lubati Jan Tana grimmiga teha, aga tiim oli miski kohalik. No heakene küll, päev enne meid oli amatöörsportlaste võistlus ja salamisi lootsin, et kui muidu ei oska grimmida, siis ehk laupäeval saavad harjutada 😀 Hehee!

Pildid maksid seekord 100 dollarit mis on ikka üüratu- Euroopas võistlustel on tavapärane taks 15 või 20€. Küsisin ka miks nii palju, vastus oli, et “Aasias nii vähe võistluseid”. No kui sul on monopol siis saad ju küsida 🙂 Võttis kukalt kratsima küll aga sisetunne ütles, et kui neid ei telli siis kuskilt mingeid pilte ei saagi. Ennast laval olles ju kõrvalt ei näe ja kui pilte pole, puudub ka võimalus hiljem analüüsida lavale toodud komplekti/üldiset välimust/ poseerimist jne jne.

Etteruttavalt võin öelda, et see oli aga hea investeering, sest mingit muud materjali kuskil praktiliselt ei liikunud (kuigi kohapeal oli meediat väga palju). Samuti sain endast 300+ pilti. Erki mainis, et võiksime terve video sellest kokku panna. 😀
Küll aga ei mahtunud 300 pildi sisse mitte ühtegi võrdlust. Et võistleja 12 ostis pildid, siis see tähendas et pildistavad võistlejat 12 ja ei midagi rohkemat 😀
Mul on 1 pilt, kus mu kõrval paistab 1. koha saanud võistleja õlg ja teine pilt kus on minu kõrval on sama võistleja pool kannikast. Tinglikult öeldes võib öelda, et võrdlus on olemas kuhu on vaja juurde “panna”. 😀

• 

• 

• 

Reede õhtul toimus veel ülisuur avatseremoonia, kuskil väljakul õues, lipud, tantsijad, muusika jne. Ikka suurejooneline ja mitusada inimest. Hiinas osatakse asju suurejooneliselt teha. Kuna aga magamata öö oli seljataga ja eelkõige läksin sinna siiski võistlema ja kõik muu oli esialgu teisejärguline. Pean ausalt tunnistama, et jätsin selle ürituse vahele.

2019 Belt and Road from IFBBvideo on Vimeo.

Varakult magama minna tundus parem mõte kui 18.00-22.00 kuskil linnapeal tuiata ja külmetada. Lisaks oli vaja veel ära teha viimane trenn ja poseerimine. Mul on kohe allergia selliste “lähme ühiselt koos bussiga kuskile” minekute vastu. Kõik võtab alati 100 aastat aega ja keegi kaob ära ja kedagi oodatakse jne jne ja selline tunne, et olen tagasi põhikoolis.

Läksin parem magama ja magasin 14h jutti. Isegi wc ei käinud vahepeal, mis on minu puhul mainimist väärt! 😀 Ma ei tea kas ma olengi kunagi nii kaua maganud. Ühesõnaga oli tark otsus puududa ja keha andis selgelt märku mida tal tegelikult vaja oli.

Laupäev

Oli täiesti vaba ja käisime hommikupoole natukene hotelli ümbruses ringi, vaatasime kohaliku kaubandust ja tänavatoidu kultuuri (loe: vaatasime :)). Teise poole päevast veetsin toas horisontaalasendis. Enne võistlust on vaja puhata ja sõna otseses mõttes mitte midagi teha.

• 

• 

• 

Toitlustus oli hotelli poolt olemas ja sellega oli tip top- sportlastele soolata maitsetu riis, keedumuna, kana, kapsas jne. Mida päevi edasi seda vähemaks jäi “puhast” toitu ja lisandus tavalist buffet valikut. See nende hommikubuffet on ikka midagi täiesti erinevat kui meie oma. Euroopas seda ikka naljalt ei juhtu et mitte midagi ei taha võtta. Pärast muidugi selgus, et asi oli natuke ka hotellis ja selle tasemes (või pigem viimase puudumises). Uues hotellis oli väga maitsev buffet valik, kus põimusid kenasti omavahel nii Aasia kui ka Euroopa maitsed.

Pühapäev, võistluspäev.

Laupäeval vastui pühapäeva ei jäänud ma üldse magama. Mitte, et ma oleks mega ärevil olnud (seda ka, aga ei midagi hullu), aga tundub, et 14h uni eelneval ööl andis tunda. Vähkresin 22-00 voodis ja siis loobusin, panin lõpuks arvutist filmi mängima ja vaatasin seda. Peale filmi kuskil 2 paiku tuli lõpuks ka uni.

Õnneks kindlat äratust ei olnud ja ainukene soov oli 9.30 lõppevalt hommikusöögilt keedumunad tuua. Kuskil 8-9 vahel ka ärkasin ja sain oma munad kätte. 🙂

• 

• 

• 

Hommikuks tegin suure portsu putru ja kõrvale sõin valguks mõned munavalged. Seekord oli ka korraldus kõiksugused magusained menüüst välja lülitada ja nii võisin suu puhtaks pühkida juba alates neljapäevast igasugustest zero jookidest, bcaa-st, valgupulbrist ja huxolist. 

Tsiteerides treener Peepu:

“Esimene magustamata puder on selline möhhh… edasi juba harjud”

Ja ausalt nii oligi! Igal juhul tagantjärgi võib vist öelda, et tasus “kannatada” küll. 🙂 Seda kõike aga põhjusel, et kehal ei oleks mingit põhjust üleliigset vett endas hoida.
Hommik söödud käisin veel pesus. Laupäeval küll juba raseerisin ennast üleni beebi-pepuks, aga tahtsin naha värskelt puhtaks saada ja juuksed just võistluspäeva hommikul pesta. Nii jäävad nad kõige kohevamad 🙂 Grimmi tellides sain kaasa ka mingi spets seebi millega ennast pesta. Ma ei tea mis poolest see erines tavalisest seebist, aga no kui korraldus oli sellega pesta, siis sellega ennast ka pesin. 

• 

• 

Leave no stones unturned.

Võistlus ise pidi algama ajakava järgi 18.00 ja grimmis paluti olla kohal 2h varem. Minekuks arvestasin ka umbes tunni, nii et aega oli 15.00-ni. Täiesti piisavalt, et kordagi ei tundnud, et on kiire. Erki läks trenni ja mina panin muusika kõvasti peale, kepsutasin mööda tuba puusanõkse tehes ja alustasin meigi/soenguga. Tegin kõik otsast lõpuni ise ja kuigi oli harjumatu meikida enne grimmi (valge keha, tume nägu) jäin tulemusega väga rahule.

Panin tavapäraselt kõike nats vähem ja pilte vaadates tuleb tunnistada, et less is more. Peaksin siinkohal vist eraldi kiitma Jane Iredale meigikinnitus spreid, sest meik näeb fotodel tõesti praktiliselt laitmatu välja ja ometi (spoiler alert) sadas kogu võistluse ju paduvihma (jepp, lugesid õigest… aga sinna me veel jõuame)…
Natukene enne kolme olin ilusti valmis ja võisime taksot tellima minna. Üle pika ajal oli mul võistluspäeval väga hea tuju ja ei närvipoegagi, olin juba unustanud, kui toredad need päevad olla võivad….

Takso tellimiseks oli ka vaja u 3 inimest ja lõpuks tekkis juba väike mure, kas taksojuht ikka sai aru, kuhu meil vaja minna on. Sest lõppude lõpuks oli meil ju paberil vaid koha nimi ja igasugune arusaam puudus: kus see koht asub või milline välja näeb. Et kui lõpuks umbkeelne taksojuht meid kuskil X kohas maha paneb, kust me teame, et õiges kohas oleme? 

Nüüd jõuame tagasi selle suurejoonelisuse juurde. Kohale jõudes oli raske MITTE lava märgata, meil oleks vist terve Raekoja plats sellises mõõdus lava täis. Nagu MEGA ja täiesti kirjeldamatu. Enne võistlust tegin veel video lavast insta storysse ja kommenteerisin, et Hiinas “vihma ei kardeta”. Jepp, vihma nad ei kartnud… lõpuks ei olnud ju need nemad, kes bikiinides ja +15 kraadiga paduvihmas võistlema pidid 😀 😀 😀 

Väljapoole Glamuur.

Kui lava oli mega suur siis lavatagune… olematu! See oli nii kurb, et lausa naljakas. Me küll ise ei käinud laupäevast amatööride võistlust vaatamas aga kuuldavasti (see oli teises kohas ja siseruumides), olid seal kõik tingimused olemas. Peeglid, et poseerida, wc, koht kus olla, istuda, lamada, pumpamise ala jne. Normaalne noh! Et ei saa nagu väita, et korraldaja poleks mõistnud, mida sportlasel vaja läheb….
Aga meil PRO võistlusel… keset suurt väljakut on püsti pandud nii suur lava, mille sarnast Eestis nähti vist viimati kui Saku Suurhallis Eurovisiooni korraldati… lava ees kaamerad võimsamad kui meil mis tahes telekanalil. Ühesõnaga, kõik mis jäi ettepoole oli VAU VAU VAU. 
Ja siis lava taga, 2 valget telki, sellised mille alt a’la Türi lillelaadal grillpannil kartuleid pakutakse: mõõdult ehk 5×10 meetrit ja mahutab sisse istuma-lamamam umbes 10-15 sportlast. 1. spray-grimmimiseks, 2. “olemiseks”.

KÕIK.  1 pisike, seest tühi valge telk. 

Ehk siis piltlikult oled õues, ei ole kütet, ei ole valgust (päike loojust 18. paiku), ei ole wc-d, ei ole ruumi, et istuda või lamada.
Pardon my french aga nagu kariloomad aedikus. Mõned sportlased muutusid saabudes õige vihaseks ja teatasid, et ei võistle sellistes tingimustes (loe: nende puudumisel). Seal oli ka üksjagu karjumist, aga mida sa karjud kui keegi inglise keelest aru ei saa ja no ega 1-2 tunniga keegi ei korralda ka sulle siseruume, uusi telke või wc-d. 
Tualetis saingi käia enne võistlust üle suure väljaku kaubanduskeskuses asuvasse Pizza Hutis. Tundub naljakas? Tegelt päris kurb. Kogu grimmi, meigi ja soengu ja hommikumantliga. See kõik oli veel okei, selle hetkeni, kui sadama hakkas. Sest enamus võistlejaid otsustas jahedat ilma trotsides sellest ühest õnnetust telgist väljaspool oodata. Aga no vihm…

Vihm.

Teeme nüüd ühe asja kiirelt selgeks, grimm ja vesi ei käi kokku. 1 piisk, ja pruuni grimmi sees on valge auk mida lappida ei saa. Isegi wc-s ja kraanikausside läheduses käiakse võistluspäevale ÜLIMA ettevaatusega. Rääkimata siis pudelist joomisel vms. Vesi on grimmitud sportlase kõige suurem vaenlane. Ja siis Hiinas, korraldame võistluse õues, oktoobrikuus kus ilm on google sõnul keskmiselt “chilli and rainy”.
Laval ei mingit katust ja lava taga praktiliselt puudus koht kus siseruumised olla….

Keegi küsid hetk enne, kui sadama hakkas ainukeselt enamvähem inglise keelt purssivalt korraldajalt, et mis siis juhtub kui sadama hakkab (ilm oli kõike muud kui päikseline)… vastuseks kõlas: “I realllyyy dont know…” ja ebalev naeratus otsa. 
NAGU TEGELT. Neil puudus igasugune varuplaan ja ma isegi ei tea kas see teema oli kordagi laual olnud, et mis saab kui sadama hakkab…
Võistluse algus veel venis ja venis ja mingi hetk öeldi, et algab plaanitust tund hiljem. Tore, mul tegelt ju polnudki seal telgis veel külm. 🙂

Venimise põhjuseid oli 2: lavale kleebiti alles vaipa (heheeee) ja grimmimisega polnud valmis saadud. 
Neil oli tervelt 2 (!!!) inimest kes tegid grimme ja kõik sportlased (peale meie, kes me tulime varem ise taksoga) toodi kohale 1 suure bussiga umbes 2h enne algust. Korraga. Ja siis need 2 inimest oleks pidanud jõudma kõik sportlased ära grimmida. x2 kihti. 2 tunniga. Nagu, ebareaalne. 

Mulle tehti 1. kiht peale ja siis olid küll sellise näoga, et mis sa veel tahad?! Nad ei mõistnud, et grimmi peaks olema vähemalt 2 kihti…. inglise k ka ju keegi ei räägi. Lõpuks käte ja jalgadega sai selgeks tehtud, et lasku nüüd minna ja tehku 1 kiht veel. See oli küll suht õhuke ja patuga pooleks aga no asi seegi. 🙂 Etteruttavalt saab öelda, et see poiss sai mind veel u 3x grimmida, peale igat ringi paduvihmas laval. Tavaliselt lasen teha endale 3 kihti aga no, sõjaajal käis nüüd see 2 kihti ka 😀

Võistlus.

Võistluse formaat oli ise suht tavapärane, 1. ring toimus poolfinaal (9 naist) ja 2. ring finaal (seekord top 6). Sain mõlemad korrad 1. lavale ja mõlemas ringis tehti ka i-walke ehk individuaalseid presentatsioone. Mis tähendab, et iga võistleja tuleb eraldi lavale ja mina, kes ma tulin esimesena, sain pikemalt oodata. Paduvihmas.
Enne lavale minekut aeti meid juba varakult ritta valmis (loomulikult lageda taeva alla) ja nõnda ma seisin seal, hoides 2 käega kodust kaasa võetud tekikotti üle pea. Glamuur 🙂 Lõpuks pugesid veel 3 kaasvõistlejat mulle sinna tekikoti alla. No tõesti, one of a kind situatsioon. 

• 

• 

Finaaliks sebiti meile kuskilt vihmavarjud, et oleks glamuursem vihmas oodata. Lootsime küll, et äkki keegi tuleb lavale kaasa seda hoidma aga nii hästi ei läinud, pidime vihmavarjust ikkagi enne lavale astumist loobuma…. 
Olin poolfinaalis 1. väljakutses top 4. seas ja finaali minnes teadsin, et nüüd tuleb medali eest võidelda. Tulles Hiina oli ikka ja jälle eesmärgiks seni täitmata jäänud unistus: finaali koht. Medalist ei osanud ma aga isegi und näha. Nüüd oli vaja lõpuni pingutada ja võtta see mis võtta annab.

Finaali I-walk jääb mul küll vist pikaks ajaks meelde: see lava “keel” oli mega pikk, mingi 25-30 meetrit ja tundsin ennast nagu Carmen Kass oma parimatel päevadel. Pime õhtu, mega valgustus ja kaamerad sähvimas ja siis see vihm, sillerdab läbi lavavalguse, justkui nagu kristallid. Ja siis mina sammun (küll tavapärasest kõnnakust oluliselt hoogsamalt, muidu ei jõuagi kunagi kohtunike ette) ja selline maagiline tunne. Ohh, ma kohe ei oska seda kirjeldada. Selline tunne, et kõik ümberringi jäi seisma. 
Ja siis äkki mõistan, et see vihm ja grimm, olgu mis on aga kohtunikud, need vaesekesed istuvad ju kaa kõik otse minu ees ja vihmas. Ühe käega hoiavad vihmavarju ja teise käega kirjutavad punkte. Üks naine oli vihmavarju viltuselt kohtunike lauale asetanud ja ise sinna alla kuidagi kössi pugenud, kügeles oma paberite otsas ja üritas hinnata. Sellest hetkest sai minu jaoks vihm “otsa”. 
Kogu see eelnev ootamine ja olematu lavatagune, see kõik oli niiiii halb et ajas isegi naerma. Lõpuks tegin oma esitluse maksimaalselt ära ja ei lasknud mitte millelgi ennast häirida. Tundub, et see Kreekas palavusega laiali jooksnud grimm oli ikkagi millekski hea 😉

Peale finaali jooksime jälle lavalt maha uuesti grimmi lappima, et autasustamiseks valmis olla. Et autasustamisel saaks se jälle maha voolata 😀 Vaesed 2 grimmi-poissi, neil olid küll õhtu lõpuks käed rakkus sest nii kui tuli 1 kategooria maha oli vaja jälle kõigile uued grimmid peale siluda. Ja nii uuesti ja uuesti. Nõnda võttes sain oma 100 USD eest grimmi päris korralikult 🙂 🙂 🙂

Autasustamine

Kui 4. koht välja hõigati ja see polnud ikka minu nimi oleks tahtnud õhku hüpata, nagu tegelt- MEDAL! Täiesti ootamatu. Ma olin finaali kohaga juba nii rahul aga kui autasustamisel kutsuti enne mind ette nii Karina kui Ivanna, kes platseerusid just ülimainekal Arnold Classic Pro’l vastavalt 7. ja 5. kohale siis lakkas mu aju küll töötamast. Arnoldi 5. koht jäi minu selja taha? Nagu whatttttt. Ja pronksmedal läks ka ära ja mina ikka seal seisan. Kas õnnest saab lõhkeda? Võtsime Oksanaga käest kinni ja lihtsalt pigistasime suurest rõõmust kordamööda üksteist. No seda ma teadsin küll juba hommikul, kuhu kuld läheb aga, et MINA viin koju HÕBEMEDALI- ebareaalne!!! Mega uhke, mega rahul, mega õnnelik. Kõik see töö ja vaev ja higi ja kui ma olin nii lähedal juba loobumisele peale järjekordset ebaõnnestumist Kreekas…. ega niisama ei öelda, et peale igat mõõna tuleb tõus… tuleb vaid see ära oodata. 🙂

• 

• 

Nii hea meel, et saan pakkuda positiivseid emotsioone üle pika aja ka oma perekonnale, lähedastele ja abistajatele. Nendele kes uskusid minusse ka hetkedel, kui ma ise enam ei uskunud…. Lihtsalt nii magus.
Lõpuks kui kord hotelli tagasi saime, grimmi kihid maha oli kell juba päris palju ja tekkis juba probleeme, et leida mingi koht kus süüa saaks. Kell oli juba kesköö paiku ja ma polnud peale hommikust putru midagi väga oluliselt söönud. Tegelikult oli adrekas nii üleval, et isegi ei olnud veel isu aga no mõistus ütles, et sööma peab. Lõpuks leidsime mingi kohaliku toiduga restorani, tellisime kiirelt mingid lihavardad ja nuudlid, jõime kahepeale 1 väikse õlu (sest vett seal restoranis ei olnud, nagu whatt?!) ja läksime hotelli magama ära.
Võistluspäevad on üldiselt emotsionaalselt väga kurnavad ja mingid peoloomad me nii või naa ei ole.

PRO MM

Varsti peale võistlust selgus ka, et olen oma hõbedaga kvalifitseerunud PROde MM-le mis toimub juba u 2 nädala pärast, novembri esimesel nädalavahetusel Hispaanias, Tarragonas. 
Tegemist on PROde kalendris oleva aasta tippsündmusega,, kuhu saavad omavahel mõõtu võtma aasta jooksul erinevaid võistluseid võitnud PRO’d. Mõningal juhul ka 2. koha omanikud, nagu minu puhul, sest kulla võitnud sportlane on juba eelnevalt kvalifitseerunud.
Ausalt öeldes oli mul esimese hooga BIG NO NO selle MM-ile minekuga. Ma tean täpselt, et ei ole veel sellisel tasemel, et seal finaalikohta püüdma minna ja valmistuda võistluseks kus eos nö lootust ei ole on emotsionaalselt väga raske. Samas, olla nomineeritud sinna on juba suur au asi ja soovides olla kunagi üks parimatest oleks hea ikkagi seista rivis kõikide nende kõige paremate kõrval ja saada täpne ülevaade, kus ma olen, mida juurde vaja jne.

Kalendris on see aasta peale MM veel vaid 1 võistlus- Mehhiko, Cancun. Sinna on u 5 nädalat minna ja nii mul ongi kaalukausil MM, mis on 2 nädala pärast, mis on kindlasti oluliselt kõrgema tasemega ja n-ö ilma finaalikoha lootuseta. Ja siis on Cancun. Ühtpidi kauem aega häälestuda, teistpidi veeeeel 5 nädalat dieeti. Ülipikk reis ja ülikallis pilet ( u 20h ja 1200€). Valikud valikud. Mida kauem ma aga selle PRO MM peale mõtlesin seda rohkem see idee mulle meeldima hakkas. So what, et sealt kohta ei saa, see ongi PROde MM ja seal näiteks kuskile rivi keskele platseeruda oleks juba uhke. Mehhiko pikk reis ja ülisuur kulu ei tundu enam kuidagi mõistlik. Auhinnarahad auhinnarahadeks, isegi 1. koha summa ei kata su reisikulusid, nii et mingi kasumiprojekt see nagunii ei oleks.
Ühesõnaga sai oma mõtteis korrastatud ja otsustatud, et Tarragona 2 nädala pärast, mis tähendab 2 nädalat hullumoodi tööd ja siis selge ülevaade, mis tasemel olen. Ja sellega ka lõpetan selleks korraks hooaja ja hakkan järgmiseks ehitama, võttes arvesse juba MM-lt saadud tagasisidet.

Viimased 2 päeva möödusid Hiinas puhke režiimis, saime mega mõnusasse hotelli kus oli 2x2m voodi. Meil puudus igasugune päevakava või tunne kohustusest hommikust õhtuni vaatamisväärsuseid külastada. Lihtsalt vaatasime omas tempos ringi ja nautisime neid hetki koos.
Hetkel istun lennukis ja sõidame Helsingi poole. Ekraan näitab et vaid 3h ainult veel minna. Keeran nüüd mõneks ajaks magama ja varsti olengi kodus. 
Peebul palusin juba uut plaani koostama hakata ja homsest hommikust hakkame uuesti tööle.

Hiina Helena oli hea ja olin üle pika aja tõesti ka ise üldpildiga rahul. Mul ei ole küll pea suuruseid õlgu, või ratsahobuse reit aga kõike on ühtlaselt parasjagu ja üldpilt on tasakaalus. Kõik oli minu hinnangul esteetiline ja kena. Ruumi veel arenemiseks on aga minu meelest peaks ka PRO Bikiini meenutama endiselt naist, mitte meigiga meest…

Tarragonas oleks vaja lavale tuua 2.0 versioon sellest Hiina Helenast. Mõistusega tuleb aru saada, et 2 nädalaga linna ei ehita, aga midagi poleerida võiks ikka, sest mütsiga lööma ju ei lähe! Eesmärgiks sean endale välja võidelda koht ülitihedas TOP10-s ja rügan hambad ristis järgmised 16 päeva selle nimel 🙂

Nüüd kui Sa seda blogi loed olen ilmselt juba tagasi ja kui ma ei ole köögis, olen Arigatos! 🙂

Järgmiste seiklusteni!
XOXO Helena