2018 sügishooaeg läbi- tagasivaade, hinnangud… mis edasi?

Hooaeg läbi- huhh!

Aeg tagasi vaadata, analüüsida, hinnanguid anda ja uusi plaane teha.

2018. on möödunud imekiirelt. Kevadel “puhkasin” ja ootasin pikkisilmi oma esimest PRO hooaega. Nüüd, kui see on läbi valdavad mind kahetised tunded. Natukene selline “möh” tunne on peal, ei ole must, ei ole valge…

Mõnelt poolt on uuritud, et kuidas siis on tulla tähesärast ja äkki olla “mitte keegi”- Tänan! 😀  PRO’s open classi ja napi 5 finaalikohaga on konkurents tõesti rohkem kui tihe….  ega kui aus olla, kerge ei ole! Ikka kipun isegi vahest mõtlema, et “äkki oleks amatöörliigas lihtsam olnud?!”  Oleks poleks- väga nõme ja isegi võimatu nii mõelda, aga mis sa teed- ikkagi inimlik. Ka minul juhtub! 🙂  Samas seda niimoodi kirja panna tundub endalegi naljakas või isegi tobe…. et toredam oleks lihtsamalt läbi ajada, toredam oleks iga kord peale võistlust panna instagrami pilt karikaga, hoolimata sellest, kas oli pikk või lühike rivi, MM või kohalik võistlus….  kas ma olen siis tõesti tõsiseltvõetav sportlane ainult siis, kui kindlalt võidan…? Või defineerivad mind, kui inimest ainult minu tiitlid?

Õli lisab ka tulle amatöörliigas toimuv. Ma ei tea kas see on sellepärast, et see aasta pidin seda kõrvalt vaatama, aga kõrvalt vaatajana tundus olevat kohe eriline “hapukurgihooaeg”: nii lühikesi ja “kergeid” kategooriaid ja võistlusi pole mina eelmise 2 aasta jooksul küll näinud (rõhutan: minu hinnangul).

Eelnevalt ruulisid finaalides ikka 95% vaid vene, ukraina ja slovakkia ülivõimsad naised ja nüüd näen, et läheb oluliselt rohkem finaalikohti ja tiitleid ka teistesse riikidesse (k.a. Eesti, Soome, Leedu! jne jne). Eks kindlasti iga aastaga võistlejad arenevad ja jõuavad “esimestele” järgi, aga kipun arvama, et mängib rolli ka see, et peale 1. aastat Elite Rankingu süsteemi loomist jäid paljud esiotsa võistlejad 2018. aastal puhkama (olles eelmise aasta piinlikult igal pool kohal käinud) ja mingi ports võistlejaid liikuski loodud ELITE PRO liigasse edasi- igaljuhul Soomes õnnestus nats amatööride võistlust jälgida ja seltskond oli valdavalt põhjamaine ning idablokk osades kategooriates lausa puudu….  Eelnevatel aastatel tundus tase oluliselt kõrgem olevat aga võibolla on tegu minu luuluga – mujal on alati muru rohelisem?!  🙂

Blogi jäi viimane kord katki oktoobri esimestel päevadel, kui olin Eestisse tagasi saabunud. Kaks võistlust tehtud (Austria&Hispaania), kaks veel ees (Soome ja Venemaa).

Naljakas on see, et viimased 2 aastat on hooaja kõige kehvem võistlus sattunud just Soome- sinna kus on kodust publikut kõige rohkem. 🙁 Nii ka seekord. Ei tea kas alateadlikult mängib rolli ka lavanärv ja soorituspinge?! Igal juhul hakkasin juba eelmisel päeval peas kerima, et vorm ei ole nii hea, kui napp nädal tagasi Arnoldil- nädalane võistluste vahe on minu jaoks kõige raskem- eriti kui lennureisid vahel. Ei jõua õieti rütmigi saada, kui uuesti vaja lavale minna. Lõpuks ärkasin võistlushommikul peavalu ja paistes silmadega ülesse ja edasine on juba minevik. Kahjuks on kehal selline imetabane võime igasugusest (lisa)stressist end mõjutada lasta ja kokkuvõttes ei olnud see tulemus päris see, mis oleks võinud olla. Ma tean, et finaali mul asja pole aga 3. call-out ei ole ka päris see millele panustasin. Tore on aga PRO võistlustel see, et tüdrukuid on kokkuvõttes võrdlemisi vähe ja pea alati sarnane 20-pealine seltskond, kõik sõbralikud ja tunnevad üksteist nime/nägupidi. Puudub selline tüüpiline rivaalitsemine ja võidu silmadega mõõtmine, hästi mõnus ja kuidagi nagu üks pere 🙂

Kohad vasakult: mina 14. Melina 2. Tayri 11. 

 

Peale Soomet mõtlesin korraks isegi Venemaale mitte minna- aga kuna piletid olid olemas ja kõik korraldused tehtud, sai kokku kutsutud kiire kriisikoosolek ja paika pandud plaan- kuidas olla 2. nädala pärast parem, kui olin Soomes. Siinkohal tervitan Team Reinartit, kes oma nõu ja jõuga aitasid- vahel on parem, kui asju vaatab keegi, kes rohkem distansil. Siinkohal väiksed reklaami minutid: ise ma sportlaseid võistlusteks ette ei valmista küll aga tasub huvilistel Team Reinarti poole pöörduda- saab abi nii toitumise, treenimise kui ka võistlusettevalmistuse ning poseerimise osas. Kõike tehakse mõistusega ja kaalutletult- nälga ei ole vaja tunda ja 10l vett päevas ei pea jooma.

 

Uus plaan nägi aga minu jaoks ette vaid 3 jõutrenni nädalas, kindlasti lõunasel ajal (tavapäraselt treenin peale tööpäeva ja enamasti ikkagi vähemalt 5x nädalas, lisaks veel kardio). Nüüd jäeti alles vaid 1 kardio jõutreeningust eraldi päeval. Kokkuvõttes treeningkoormus langes ikka kõvasti allapoole ja söögi osas tõstsime päeva kaupa kaloraaži, jõudes lõpuks +400 lisakalori juurde. Piinlikult jälgisin ka oma unetunde- eesmärgiga 9+ tundi iga öö kokku saada. Kuna hommikusi kardiotreeninguid või õhtuseid hiliseid jõutreeninguid ei olnud, oli ikka väga palju vaba aega. Harjumatult palju 🙂 Õhtud vabad, sööki rohkem, und rohkem = rõõmsam meel = parem vorm. Jälgisime jooksvalt ka kaalu ja ümbermõõte ja tegemist oli tõesti õige strateegiaga. Saime keha “august” välja ja  kokkuvõttes jäin Venemaal oma vormi ja üldise välimusega väga rahule (arvestades, milline see veel 2 nädalat tagasi oli). Tundub, et seekordne dieet venis juba liiga pikaks ja  järgmine kord katsuks kiiremini ja agresiivsemalt teha, et mitte liiga pikalt defitsiidis vegeteerida.

Kuigi kokkuvõttes lõpetasin Venemaal kkagi  7. kohal ja olin esimene, kes finaali ukse taga, võis pilte vaadates rahuliku südamega hooaja lõpetada. Sattusin Andra ja ühe venelannaga 2. call-outi ja meist kolmest sai finaali edasi vaid kaks- minu kahjuks jäin välja…

 

 

 

Kohad vasakult:    Melina 3.;  Oksana 4.; Helena 7.; Andra 5.;  Yana 1.

Meeles mõlkunud Mehhiko, mis oleks veel kuu pärast olnud, jääb küll seekord ära- soov dieedist välja tulla ja “kasvama” hakata on oluliselt suurem, kui “edasi tiksuda”. Ma isegi ei mäleta millal täpselt dieediga alustasin, endale meenub Mai… võibolla hakkasin häälestuma isegi juba aprillis, igaljuhul väga AMMU!

Võttes arvesse, et eelmisel aastal MM’i lõpetasin detsembri alguses ja terve Jaanuari ei treeninud, kuna taastusin operatsioonist siis jäi see “kasvuperiood” võrdlemisi lühikeseks: vaid 3 kuud: Veebruar, Märts ja Aprill. Dieet jälle venis tagasivaadates natukene liiiiga pikaks- sellest tulenevalt ei ole 100% rahul ka lõpliku pildiga, oleks tahtnud rohkem edasiminekut näha! Aga kui enamus aastast defitsiidis olla, siis mida sealt oodata ongi? Vot seda viga küll uuesti korrata ei tahaks.
Praegu mõeldes tulevikule- kui sügis 2019 lavale tulla, näiteks Oktoobris võistlema hakata ja jättes 3 kuud dieedi osale, saan näppudel arvutades kokku arenemiseks isegi 7-8 kuud. See tundub juba päris hea 🙂

Plaanid, plaanid….
2019….

Nagu aru saite juba siis kingi ma veel nurka ei viska 🙂  On küsitud- millal plaanin võistlemise lõpetada? Ei tea, aga hetkel veel ei plaani! Tean, et mõned PRO võistlejad on sealmaal, kus ei suuda oma välimuses/vormis enam ühtegi viga tuvastada ja ikka ei saa aru, miks nad finaali ei jõua. See on ilmselt see koht, kus võiks/peaks loobuma. Aga mina tean õnneks täpselt, mida vaja 🙂 See esimene “ebaõnnestnud” PRO hooaeg veel mind ei murdnud! Kuigi, seda ebaõnnestunuks võiks küll nüüd naljaga pooleks nimetada, oleks olnud ilmselt natukene palju loota kohe kulda ja karda. Endale “õigustuseks” tahan iseendale ikka meelde tuletada, et kahe leveli vahe on nii suur, et enamikule jääb see üleminek natukene liiga suureks sammuks- esialgu olen veel toores ja vaja küpseda 🙂

Eesmärgiks oleks ikkagi jõuda PRO liigas finaali tasmele- ehk TOP5 vääriliseks: hetkel seal olevad naised on täiesti “valmis”- võta üks ja viska teist- näiteks Arnoldi top- vot see oleks mu eesmärk. Selleks et sinna jõuda ei tohi ühtegi nõrka kohta olla.

Millal täpselt ja kus ma jälle võistlen, see on veel hägune ja ei hakka isegi oma peas endale mingeid konkreetseid võistluseid ritta panema (loe: alateadlikult pingeid tekitama). Küll aga on mul visuaalselt silme ees väga selge pilt, milliseid parandusi ma oma vormis näha tahaksin. See on minu jaoks elementaarne- uuesti võistlema sama vormiga ma ei lähe- seega kevadeks valmistuda puudub minu hinnangul igasugune mõte.

Tean oma peas täpselt, kuhu vaja juurde “laduda”. Oleks see vaid nii lihtne, et nagu lumememme ehitades patsutad ühte kohta sulalund juurde: tuhar, tuhar, õlad, jalad, palun, aitäh! 🙂 KUI siis sügis 2019 ja kui ei, siis meile jääb alati kevad 2020.

Ühtpidi tundub nii ilmatult kauge, samas ma vist alustan iga postitust lausega- oi kuhu aeg on kadunud, kuidas aeg on lennanud. Ilmselt jõuan vaid silma pilgutada kui jälle pool aastat läinud. Tegelikult olen päris elevil uue treeningkava üle, palju sööki, rasked trennid, suured raskused ja loodetavasti ka edasiminek. Kuskile vahele jääb aeg “normaalset” elu ka elada 😛 Kuigi minu jaoks ongi see kõik juba normaalsus. No kui meeldib- mis sa teed! 🙂

Praegu on eesmärk dieedist normaalselt välja tulla- ilma 10kg juurde söömata- peale pikka defitsiiti on keha eriti nobe rasva talletama, seega tuleb söömisega ikka endiselt pidurit tõmmata ja rõõmsalt kaloreid piirata. Olgem ausad, esimesed päevad peale võistlust saab ikka julgelt 5000+ päevas söödud, aga siis on aeg jälle normaalsusesse naasta ja numbreid kokku lüüa ja tasapisi kaloraaži tõstma hakata. Alguses mõtlesin, et piirdun 1800ga ja hakkan sealt üles tulema aga kuidagi ei taha soovid sinna sisse ära mahtuda 🙂 Panin siis ette numbri 2000 ja sellest tõesti üle ei lähe. Ehk on realistlikum seada endale ette 2000 ja sinna sisse tõesti ka mahtuda kui püüda jääda 1800 sisse ja iga õhtu ebaõnnestuda ja mõelda et ah  “läks trumm, lähvad ka pulgad ka”….

 Vaatan nüüd jooksvalt mis kaal ja enesetunne teeb ja üleliia ette ei mõtle. Vähemalt on jõuludeni natukene rohkem aega kui eelmisel aastal ja ehk jõuab ainevahetus natukene taastuda enne kui väga suureks peohooajaks läheb.

Palju õnne ka kogu Eesti koondisele kes täna MM koju saabusid suurepäraste tulemustega. Üllatusi oli omajagu ja eriti hea meel on Greete Sügise üle, minu hinnangul Eestikatel tehtud ülekohus sai nüüd parandatud! Loomulikult palju õnne ka Juliale, Endlale ja Aridale medalite puhul! Eestil oma maailmameister bikiinifitnessis- kõva sõna!

Aga mina nüüd tagasi tööle 🙂

 

Helena

This Post Has One Comment

Lisa kommentaar

Close Menu