Arnold Classic PRO- kas peaksin kahetsema otsust liikuda PRO liigasse?!

ACE PRO

Tee Arnold Classic Europe PRO’le sai alguse juba kuid tagasi, kui selgus, et olen õnneliku 20. kutsutud bikiinifitnessi võistleja seas. Kuna Austria võistlus oli vaid 2 nädalat enne seda ja me polnud ammu puhanud; lisaks on Hispaania meie pere üks lemmik sihtpunkte- valmis kiirelt plaan, et lendame Austriast otse Hispaaniasse ja “puhkame” kuni Arnoldlini seal. Plaanis oli lennata Malagasse ja hakata vaikselt mööda rannikuäärt põhja poole liikuma, kuniks Barcelonasse välja jõuame. Nagu juba ka eelmises postituses mainisin, päris puhkus see siiski minu jaoks ei olnud, aga parem kui kodune rutiin ikka- lisaks väga soe! 🙂

Alustasime sõitu Barcelona poole reede hommikul kell 8.30-Altea’st:  500km oli lõunaks ilma suuremate vahejuhtumiteta kenasti läbitud. 2 sööki tegin karpi kaasa ja polnud muud kui päevaga muretult õhtusse veereda.
Kuna aega oli, jalutasime lõunasel ajal oma korterist võistluspaika- valisin korteri u 2km kaugusele, et oleks mugav (jala) liikuda.  Lunastasime käepaelad ja vaatasime natukene messil ringi. Samuti käis terve reedese päeva juba amatööride võistlus, mida natukene jälgida õnnestus.


Esimene mulje expost oli et “nii väike” aga oma rolli mängis selles emotsioonis minu viimane fitness-expo külastus kevadel Kölni: FIBOle (mis on Euroopa suurim sarnane üritus), lisaks oli tööpäevale kohaselt saalis inimeste mõttes hõredam.
Küll aga ei saanud sama enam laupäeval arvata, möll käis igas suunas kuhu vaatasid ja rahvast oli VÄGA palju!

 

 

 

Olin valmis reede õhtul juba grimmi minema (jõudsin isegi nii kaugele, et riided seljast ja vannimüts pähe) aga lõpuks jõudsime koos Jan Tana abivalmite töötajatega arusaamisele, et liiiiiga vara on 1. kihti teha- võistlus alles laupäeva õhtul, 17.00. Nii läksingi grimmita koju tagasi ja sain öö mõnusalt valgete linade vahel püherada.. 😉 Uuele katsele läksin hoopis võistluspäeva hommikul kell 8.00 ja uuesti 2. kihti tegema kell 13.00- vahepealne aeg möödus korteris oma lavavälimust (jumestust ja juukseid) sättides. Vaatasin seekord kella ka- jumestusele kulub umbes tund, vahepeale mõningased tantsuliigutused meeleolumuusika saatel 😉  ja juuste juurte tõstmisele ja sirgendamisele teine (pool)tund. 2. tunniga saab kõik otsast lõpuni valmis nii, et kiirustama ei pea.

Söökidega on tavaliselt alati sama lugu- kui võistlus ei ole just ekstra hilja õhtul, teen hommikul ühe väga tummise hommikupudru, mis ei ole väga mahukas, aga on kaloririkas. Armastan seda nimetada: “puder kõigega”. Võistluspäeval on süsivesikud kõrgel, rasvad ja valgud madalamal. Niimoodi 1 toidukorra pealt ei lähe kõht liiga punni: pudru jõuab lavaks kenasti “ära seedida”, samas on aga energiat, et kenasti õhtuni vastu pidada. Pudrule läheb tavaliselt peale banaani, mett ja mingit šokolaadi- seekord proovisin kohaliku karamelli piimakreemi (Dulce de Leche) mis on midagi keedetud kondenspiima sarnast- keele viis alla küll 😉

 

 

Teine grimmikiht peal oli aeg minna võistluspaigast üle tee hotelli, et ühise PRO sportlaste bussi peale istuda. Selle bussi funktsioon jäi lõpuni arusamatuks: idee oli vist PRO võistlejad kokku korjata ja ühiselt võistluspaika tuua, aga sellega polnud just arvestatud, et lõunaseks kellaajaks on võistlejad kõik nagunii juba kohal (grimmimine toimus võistluspaigas). Kokkuvõttes nägigi see välja nii, et jalutasin üle tee, istusin bussi mis tõi täpselt samasse kohta tagasi- no äkki mõte loeb?! 🙂 Võistlejatele olid ette nähtud ka nimelised kingikotid Arnold Classic sümbollikaga riietega- müts, jope, dressikas ja hulganisel sponsorite kingitusi. Kuna ma ametlikus hotellis ei ööbinud vaid võtsin korteri siis mind see toas ei oodanud (milline pettumus :)))!) ja lõpuks kätte ei saanudki, aga läbi sotsiaalmeedia nägin, et võistlejatele oli mõeldud 🙂

Koosoleku algus seekord jubedalt venis ja täpsusest polnud enam haisugi. Lõpuks kui numbrid kätte saime oli lavani vaid kuskil 40 minutit aega- väga mõtlemiseks ruumi ei jäänud. Kohver käes lendasin läbi expo hallide lava taha, riided seljast, bikiinid selga, viimased pildid ja poseerimised, grimmi kohendamine, õli peale ja oligi aeg lavale minna. 

 

 

See saal ja lava- NO VAU!
2000 kohta ja väljamüüdud show- vägev vägev vägev! Saali lõpus olevad kaamerad olid vist uhkemad kui Eestis riigitelevisiooni masinapargis ja ekraanidel jooksev pilt (ning kuuldavasti ka ülekande oma) üli kvaliteetne. 

 

Kuna võistlejaid oli palju, alustati eliminatsioonivooruga ja kahjuks seekord minu võistlus siinkohal ka lõppes. Ehk siis veerandpööretest kaugemale ei jõudnud ja seekord oma i-walki esitleda ei saanud. Seekord lasti seda üldse vaid TOP 5-l teha nii, et isegi need kes 10 hulka mahtusid jäid pika ninaga….

Lavapilte veel ootan, aga endale tundus, et kõik oli seekord parem- eelkõige siis vorm ja poseerimine. Tase lihtsalt oli veel kõrgem kui Austrias ja mina kahjuks (juhul kui KÕIK tipp tegijad oma parimas vormis kohal on) veel TOP 10 oma vormiga ei mahu. Aga see peakski eesmärk olema- parandada iseennast, sest seda nagunii kuidagi mõjutada ei saa, kes Su kõrvale satuvad.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hetkeks oli selline naljakas tunne, et tõmbas pea täiesti tühjaks – reaalselt ikkagi väike lootus mul hinges oli sinna top 10. mahtuda– samas ega mul ei tulnud hetkekski pähe kohtunike või halba grimmi või soengut vms lõpptulemuses süüdistama hakata- olukord lihtsalt on selline, fakt!

Peale võistlust sain oma peas üksjagu mõtteid reastada- järgmine võistlus on juba nädalavahetusel Soomes, Lahtis ja sealset nimekirja vaadates on olukord VÄGA sarnane. Kuidas siis leida motivatsiooni ja jõudu, et edasi liikuda?!
Sain ka päris mitu küsimust ja kriitikat läbi sotsiaalmeedia:

“MIKS sa PROsse läksid, kui amatöörina võiksid oma hetke vormiga finaalides olla ja medalitele konkureerida?”

Hetkeks tõmbavad mind sellised küsimused täiesti lukku, mul isegi raske sekundiga sellele midagi konkreetset vastata. Aga olen saanud seda küsimust oma peas keerutada ja saan siinkohal natukene oma mõtteid avada. Tõmbaksin siia vahele võrdluse kooli ajast ja kehalise kasvatuse tunnist. Olukord kus on vaja endale paariline valida- on inimesi, kes sihilikult valivad nõrgema klassikaaslase, et kindla peale võita ja ennast seeläbi kuidagi paremini tunda. Ja on neid, kes ei karda konkurentsi, sest see on nende silmis edasiviiv jõud. Ja endast kiirema jooksjaga paari valides on põhjust rohkem pingutada.

Jah, olen nõus, et amatöörina võisteldes saaksin hetkel ilmselt suurema tähesära osaliseks- aga kas see motiveeriks mind päevast päeva 120% pingutama, et edasi areneda ja paremaks saada? Kui Finaali saamine ei ole enam “ei tea kas ikka saan” küsimus? Või kui saan medali kaela, kas oleksin lõpuni õnnelik, teades et 2 tundi hiljem lähevad hoopis suuremal laval hoopis teise tasemega naised võistlustulle?

Eks inimesi on erinevaid, arvamusi ja ambitsioone erinevaid- selge see! Lihtsalt, loodan et siinkohal suudan natukene enda otsuseid põhjendada. Näen ise, et ei ole hetke PRO liigas sellisel tasemel, et Arnoldi sugusel võistlusel (kus üle maailma kõige kõvemad tegijad koos) finaalikohale pretendeerida. Samas see teadmine, et järgmisel sügisel, järgmisel Arnoldil, võiksin juba olla, on rohkem kui motiveeriv! Jalg on ukse vahel, nüüd pole muud kui tuleb tööd edasi teha. Lihasmassi on vaja juurde kasvatada, peamiselt õlga ja tagumiku ning lihvida võistlusvormi kuivust, separatsiooni. Seda aga paari nädalaga juurde ei tekita, kui siis vaid natukene rohkem kuivust, aga sellega asi piirdub (võrdlus Austria/Arnold, vahe 2 nädalat).

Esimesed ringid on tehtud ja “pilt” olemas- kui kaugel ma täpselt teistest olen- ilma tippude kõrval seismata ei saagi täieliku ülevaadet, kus suunas on vaja edasi liikuda.

Mõistan täielikult ka sportlaseid, kes on PRO kaardi välja teeninud, aga otsustanud seda mitte vastu võtta ja amatöörina edasi võistelda- ei ole see edasi liikumine ju tegelikult kohustuslik. Eks põhjuseid on erinevaid ja see on täiesti loomulik, et ei ole ühest lahendust.

Ise aga ei ole hinges kordagi seda otsust kahetsenud ja usun, et tööd edasi tehes olen ka üks hetk konkurentsivõimelisem. On ka palju juttu erinevatest dopingu ainetest, mida väidetavalt PROd kasutavad- mis puudutab naisi siis mul puudub isiklikult info ühegi bikiini võistleja kohta, kes midagi kasutaks- ei tea, ei ole näinud. Küll aga tahaksin siinkohal ära märkida, et ained või mitte, trenni on vaja kõigil ikkagi teha– need ained võivad anda mingi edu, aga iseenesest midagi kellelgi külge ei kasva 😉 Doping ehk aitab 3. kohalt 1-seks aga halba geneetikat või kitsast puusa ei likvideeri. Nii et ei heiduta mind need jutud ja minu meelest on PRO bikiini tase praegu väga kaunis ja täiesti naturaalselt saavutatav- küll mitte 1 aastaga! Yana, kes Arnoldi võitis, on näiteks ainuüksi juba nii kaua PRO liigas võistelnud, kui kaua mina olen jõusaali külastanud… 🙂  Tasub meenutada, et astusin esimest korda jõusaali vaid lühikesed 3 aastat tagasi ja esialgu polnud plaaniski võistlema hakata.

Pühapäeva-esmaspäeva saime linna peal ringi vaadata ja siis oligi käes aeg tagasi koju lennata. Seda muidugi ikka vaid siis, kui trennid tehtud ja ega söömist ei saanud ka täitsa “lappama” lasta- kahjuks on mul selline keha mis korjab ennast väga kiirelt vett täis ja annab seda väga visalt välja…. Nii, et ühe korraliku 24h cheat-dayga on võimalik ilusti paar kg (vett) nahavahele saada. Sügis on seal aga ilus ja isegi õhtuti 25+ kraadi. Kadedaks teeb selline kliima küll ja ikka kipun mõtlema, kui palju rõõmsamad oleksid kaasmaalased, kui meil ka nii palju sooja ja päikest oleks 🙂 ?!

Tagasi heitlikus Eesti ilmas tuleb see töönädal koos ettenähtud trennidega üle elada- katsun ennast rahustada mõttega: üks päev korraga! Ja reede hommikul võtangi juba uuesti oma kompsudega suuna Soome, Lahti poole. Loodetavasti kohtume Nordic Fitness Expol!

Enam mitte nii “soojade” tervitustega,  külmast Tallinnast

Helena

Lisa kommentaar

Close Menu