PRO-debüüt Austrias

Eelvaade:

Viimase võistluse amatöörina tegin 3. detsembril 2017 ja 2018. aasta kevade jätsin võistlemise mõttes vahele. 

Oma lavavormi hakkasin vaikselt juba ajastama mai lõpus, arvestusega, et suvel on paar päris suurt üritust plaanis, kus tahan õhtu “vabaks võtta” ja kaloried mitte lugeda. 4 kuud tundus täpselt selline paras aeg, et ei pea verd ninast välja pingutama ja jääb aega ka jalg lõpus sirgu lasta…. Siinkohal aga alahindasin oma kriitikameelt tugevalt- oma vormiga ei ole ma mitte kunagi lõpuni rahul ja kui adekvaatselt saan aru, kui palju tööd on tehtud, siis väike kurat mu õlal ütleb ikka ja alati: “saaks veel paremaks”.
See vormi tegemine ongi nagu maja ehitamine- mitte kunagi ei saa lõplikult “valmis”!

Viimased 4 kuud on mõõdunud kuidagi väga kiirelt ja tagasivaade on hägune- igapäevase töö- ja pereelu kõrval kalorite/makrote lugemine ja järjepidav treenimine. Treeningjaotus on olnud juba mõnd aega 4-osaline: jalad, õlad, tuhar, selg. Jõutreeninguid üldiselt 5x nädalas. Praegu muidugi tundub, et peaks veel kuskile 1 alakeha päeva pressima, sest tagumiku jääb alati “puudu”. Dieedi pidamise ja lihasmassi kasvatamisega on üldse selline “tore” lugu, et olles juba natukene staažikam treenija (just täitus mul 3 aastat), need kaks asja koos enam ei tööta. Saab rasva põletada ja saab lihasmassi kasvatada, küll aga mitte koos. Sellest ka suureti otsus kevadel kohe mitte võistelda- ainevahetust ja mõistust turgutada ning loota mõningale edasiminekule lihasmassis. Õnneks mida rohkem edasi, seda paremaks muutuvad aga töövõtted ja arusaam, et “kõige suurem hantel on kõge parem” on möödanik.

Dieedi osas ei ole absoluutselt mingit müstilist valemit, alustasin oma “kaalusäilitamise” kaloraazilt mis on 2000 ja nõksake peale – täpselt enam ei mäletagi aga väga kõrgeks ei jõusnudki seda “offseasonil” ajada…. ja hakkasin sealt vaikselt alla tulema. Lõpupoole lisandus ka kardiotreening, et saaks ikkagi rohkem süüa loe: kaloraaži vähem kärpima). Ja lõpus saigi järk-järgult selle mahtu tõstetud kuniks jõudsin 60+60 minutile, üks osa jõutreeningut, teine osa kardiotreeningut.
Oma mõistuse huvides jagasin need päeva erinevatesse otstesse- 2h järjest ma saalis trenni teha ei jaksa. Või noh füüsiliselt jaksaksin aga mõistus hakkab tõrkuma. Lõpus umbes kuu enne võistluseid lisandub ka veel poseerimine mis hõlmab oma alla jälle üksjagu ajalist resurssi.

Nii kujuneski välja rutiin, et hommikul enne hommikusööki tegin 30…-60 minutit karditreeningut ja õhtul peale tööd ja väikest hingetõmbe pausi oma jõutreeningu osa. Kardio on jõutreeningust selles osas parem, et sama ajaühiku sees saab ikka rohkem energiat kulutatud.

Enne kui aru sain, oligi vaja asjad pakkida ja suund Austriasse võtta. Kohapeal toimus kohalik Austria võistlus, samuti rahvusvaheline amatööride Diamond Cup ning pühapäeva õhtusse ossa (16. september) jäi Elite PRO võistlus.

Tulles tagasi amatöör ja PRO liigade juurde siis tegemist on praktliselt sama asjaga, lihtsalt amatöörvõistlusele saab igaüks ennast üles anda siis PRO liigasse sissepääs (PRO kaart) tuleb oma eelnevate heade saavutusega amatöörides välja teenida. N-ö level up!

Võistlus iseenesest näeb välja sarnane nagu varem- veerandpöörded, väljakutsed, i-walkid ja finaal.
Erinevustest võibolla nii palju ju et PRO liigas ei ole erinevaid pikkuseklasse ning finaali saab top 6 asemel vaid top 5. Sellele top5-l on aga alati rahalised auhinnad ja puudub võistlusel osalemise tasu (amatööridel olenevalt võistlusest 150-200€ kord). Peame tasuma vaid aastamksu mis võrdub enamvähem 1 amatöörvõistluse tasuga. Nii et on plusse ja on miinuseid.

Austria Elite PRO oli selle sügise n-ö 1. võistlus Euroopa regioonis ja selleks oli valmistunud üksjagu võistlejaid. Vist isegi rekordiliselt palju- 20 naist! Sarnaselt minuga alustasid paljud just selle võistlusega oma hooaega. Kui amatöörides oli mul tihti reas 25+ naist ja sealt finaali rebida oli raske aga mitte võimatu siis PROs minna lavale 19 teise PRO-ga oli ikka midagi muud! Kõik on oma PRO kaardid ja oma koha seal laval välja teeninud, mis tähendab, et selliseid lavale “eksinud” võistlejaid ei ole. Amatöörliigas tuli ikka ette juhuseid kus rivi on keskmisest pikem aga lähemal vaatlusel sai 10 naist kohe maha “kriipsutada”…. Nüüd on keskmine tase oluliselt kõrgem ja võistlejate omavaheliste tasemete vahed oluliselt väiksemad.

Lendasime koos Erkiga kohale laupäeva hommikul Viini ja lõunaks olime jõudnud väiksesse St.Pölteni linnakesse. Seadsime sisse ennast hotellis ja üle jäi veel minna grimmi ja PRO-sportlaste koosolekule. PRO-s eelneb võistlusele alati sportlaste koosolek, kus jagatakse viimast infot ning loositakse välja võistlusnumbrid. Koosolek on kohustuslik ja on nö. registreerimise asemel. Kes kohal ei ole see lavale ei saa.

Natukene pidulikum formaat, kus igaüks saab kutsumise peale ette minna ja loosi tõmmata, fotograafid jäädvustamas, kes mis numbri saab. Numbrist endast oleneb hiljem mitmendana lavale lähed ja kelle vahel seisma hakkad.

Mis puudutab grimmi siis selleks hooajaks olen oma abikaasa, Erki, rulliga rullimise tööst vabastanud– kohustusi on tal niigi palju- trippides minuga otsast lõpuni kõik kaasa, taluda mu (tühjast kõhust ja väsimusest) tulenevat paha tuju, olla treeneri ja toitumisnõustaja eest ja see kuri kes ütleb, kui vaja lusikas käest panna 😀 Mehena armastan teda lõputult aga treenerit vahel vihkan küll 😛

Seega olen kõikideks planeeritud võistlusteks broneerinud Jan Tana spray grimmi- seda tehakse eelneval õhtul 1. kiht ja paar tundi enne lava 2. kiht. Oma olemuselt ei jookse ta minumeelest higistades nii palju laiali ja kuivab kiiremini. Seekord muidugi peale sprayd isegi “kuivatati” fööniga- mingid eelised ikka on sellel PRO kaardil 🙂 Nõnda siis saingi laupäeva õhtul peale 1. grimmikihi ja koosolekult loosiga numbri 36. 

VÕISTLUSPÄEV

Võistlushommikul oli harjumatult palju aega- pidin võistluspaika minema u 16.00 ja võistlus ise algas 18.00. Mis tähendas, et terve hommiku sain lihtsalt vedeleda ja olla ja sättimisega alustasin alles ennelõunal. Juba mõnd aega teen juuksed/meigi ise ja jäin seekord lõpptulemusega väga rahule. Vahepeal täiendasin enda meigikotti Jane Iredale mineraalkosmeetikaga, mille osas mul jätkub vaid ülistavaid kiidusõnu. Olen kuulnud eelnevalt linnalegende mineraalkosmeetikast aga nüüd, olles ise ära proovinud, võin kahe käega alla kirjutada. Keda tooted huvitavad siis need on saadaval Kaubamajs, I.L.U. poodides ja samuti Tradehouse poes ja veebis. Olen paarilt inimeselt kuulnud arvamust, nagu seda brändi peaks vaid välismaalt ostmas käima siis tegelt nii hull see lugu kindlasti pole. Eriti fännan nende lainerit ja kõva puudrit, mis on nii palju nahka hooldav, et sellega võiks isegi magada 😀  Valge naeratuse eest pean saatma tervitused Heleni ilustuudiosse 😉 Pole ammu nii armast inimest kohanud- ilus nii seest kui väljast. Lisaks tegeleb ta depileerimisega, mis küll ei ole üldse minu teema, aga juba kaalusin, et äkki peaksin ikkagi vahatama hakkama sest siis oleks rohkem põhjuseid Teda külastada! Juuste osas oli asi lihtne, tõstsin natukene juuri ja tõmbasin hästi sirgeks- lokk on mul ka alati väga südamelähedane olnud aga proovin pragu sellist sirget looki. 

Kuulsin juba eelnevalt, et kohapeal läheb kiirelt ja PRO võistlused (erinevalt amatööride omadest) on väga graafikus. Ja nii oligi. Suht täpselt pandi meid ritta ja oligi aeg lavale astuda. Kusjuures kummaline on see, et ma ei jõudnudki seekord oluliselt pabinasse minna, näiteks enne viimaseid eestikaid oli mul tunne, et saan närvivapustuse, seekord aga läksin väga kindla jala ja rahuliku südamega lavale. Võistlus ise on muidugi paras horror– kõik on tšempionid ja superstaarid ja alustati 20 naisest ja elliminatsiooni voorust. Laval oli palav, väga palav ja seista tuli kaua. 

Teadsin, et alguses nopitakse välja top 10 ja siis vaadatakse edasi. See on see koht kus peaks rusikaga vastu rinda lööma ja ütlema et läksin ju võitma… hahahaa… kaugeltki mitte! Eks loomulikult andsin endast igal hetkel nii võisteldes kui ka eelneva 4 kuu jooksul 120% aga reaalsustaju ma minetanud ei ole! Teadsin väga hästi kes mind ees ootavad ja mina kui väike roheline algaja nende vahel…

Ühesõnaga, oli optimistlik ja mitte üleliia utoopiline soov ja tahe jõuda top 10-sse ehk jätta seljataha pooled võistlejad. Lavalt maas jäime nimekirju ootama, järgmine voor- nimekiri tuli, olin sees- JESS! Eesmärk täidetud!!!! Edasi täispangale ja tuleb mis tuleb. Käisime ühe ringi veel laval ära ja alles maha tulles sain aru, et see polnudki veel top10 kes laval käis…??!! Tuli välja, et tase oli nii ühtlane, et kohtunikud suutsid 20-st välja ellimineerida esialgu vaid 7 võistlejat. Ja teist korda sai lavale hoopis top10 asemel top13. Ei vasta just standartsele lahendusele aga peab kohtunikest ka aru saama- kui vahed on nii väiksed, tuleb otsuseid kauem kaaluda ja võistlejaid rohkem vaadata.
 

Ehk siis kogu nali uuesti, sai nimekirju oodata ja seekord siis selgus siis see maagiline top 10 ja olin jälle sees. Nüüd siis sai ka tegelikult oma seatud eesmärk täidetud! HURRAAA! Samuti sain 3. korda laval käies ka oma i-walki ehk individuaalset pesentatsiooni esitleda- jälle hea võimalus üle pika aja “varbaga vett katsuda”. Mitte-standartsed lahendused aga jätkusid- peale i-walke ja veerandpöördeid “autasustati” 6.-10. koht ära, millest mina saingi auväärt 10. koha. Saime medalid kaela ja lavalt maha. TOP 5 sai veelkorra laval käia ja siis ka auhinnad sisse kasseerida.

Väga palju on uuritud, mis ma oma kohast arvan- VÄGA VÄGA rahule jäin! Sain täpselt selle keskmise koha ja olen üliõnnelik et mahtusin top 10-sse ja sain ka i-walki teha. Vaadates pilte ja võrdluseid siis umbes täpselt sellises kohas ma hetkevormiga olengi kui nende tippude tippudega kõrvuti seisan. Ei saa öelda, et tagasi alguses aga üksjagu on arenemisruumi on. Nagu alati: stay humble, stay hungry 😉 Ja kokkuvõttes jäi minu seljataha 10 PRO võistlejat!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Uurisin ka kohtunikult lauast tagasisidet, võttes arvesse, et järgmise võistluseni oli 2 nädalat jäänud. Ees on ootamas Arnold Classic PRO (Europe), mis on ilmselt üks kõige mainekam PRO võistlus Euroopas. Sinna ei ole võimalik ennast ise üles anda vaid osaleda saavad vaid korraldajate poolt välja valitud ja kutsutud sporlased. Olles juba seal kutsutute hulgas, on tunnustus omaette.

Tagasiside kohaselt oli üldine välimus ja laval “välja paistmine” 5+, parandama peaksin oma natukene laiska x-shape poseerimist ja keskkosa (ja tagumik!!!) võiks kuivem olla. Olen sellega 100% nõus- muutsin seekord natukene oma poseerimist pehmemaks ja sellega seoses kaotasin laiusest- olin ise laisk! Samuti joonistub mu keskkkoht oluliselt vähem kui teistel minu kõrval ja see kontrast ei aita kaasa: mis tähendab, tuleb veel kuivem ja rasvavabam olla. 

Ega kahe nädalaga imesid ei tee aga olles iga päev tubli ja panustades 100% tagasilangust ka ei tule. Lendasimegi edasi otse Hispaaniasse ja oleme siin viimased 1,5 nädalat resideerunud. Võiks arvata, et mõnus puhkus aga reaalsus on kaugel sellest. Oma igapäevast tööd tegema ei pea, see aitab kaasa küll, mis tähendab omakorda, et ka unetunde on rohkem, jälle abiks!

Küll aga läheb dieet 100% edasi ja samamoodi ka igapäevane treenimine. Päevad ongi üldiselt näinud välja järgmised:
äratus, hommikusöök, trenn (2-3h), lõunasöök, lõunauinak, väike söök ja nüüd siis kuskil alates 18.00-19.00 paar tundi vaba aega.
Õhtusöök, magamaminek. Režiim on sama täpne nagu spordilaagris ja eks see mulle spordilaager olegi.
Lihtsalt õues on meeldivalt soe (25-30 kraadi) ja päeval saab lõunauinakuid teha. Aitab kaasa küll! 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Esimesed 6 päeva veetsime Marbellas, hetkel 600 km põhjapoole, Alteas
ja homme hommikul stardimegi juba Barcelona poole, sinna on veel 500km minna.
Homme õhtul on ka juba esimene kiht grimmi ja laupäeval võistlus.

 

Kirjade kohaselt on nimekirjas jälle 20 tippude tippu ja nimekiri väga sarnane Austria võistluse omale. Lisandunud on paar nimekamat võistlejat, keda Austrias veel ei olnud. Finaalikohti endiselt vaid 5.

 

Realistina jälle ma nendele finaalikohtadele ei panusta (veel mitte) aga annan endast 120% et saavutada hetkel ka ulmselisena tunduva top 10 koht. Ülekanne peaks olema olemas, äkki IFBB lehel ja ajaliselt on eelhindamine laupäeval 17.00 ja finaal 19.00.

 

Päev tuleb varajane, sest sportlased aetakse kokku juba kell 14.00 et ühise bussisõiduga kohale minna (ilmselt põhjusel, et keegi vahepeal kaotsi ei läheks), kell 15.00-16.00 on koosolek ja juba 17.00 peab lavale astuma. Mis tähendab, et kõik ettevalmistused peavad olema 14.00-ks tehtud.

 

 

 

 

Arnold Classic raames on Barcelonas ka hiigelsuur fitness expo ja samuti ülemaailmne ja ülikõrge tasemega amatööride võistlus (võistlemas on ka üksjagu eestlaseid).

Peale nädalavahetust tulen tagasi koju, selleks et järgneval reedel asuda juba jälle teele oluliselt lähemale- Lahtis toimuvale Nordic PRO võistlusele. Olen olemas mingil ajal ka Olimp messiboksis, kui keegi lugejatest satub messile, ootan Teid seal! 🙂 

Peale Soomet saab 2 nädalat puhata ja Oktoobri teises pooles on plaanis 1 võistlus Venemaal, Ekatenburgis, peale mida on plaanid hägused, viskan silma ühele Mehiko võistlusele aga pole veel 100% ostsustanud.

Kui on küsimusi võistlemise teemal siis ootan neid alati!

Soojade tervitustega Hispaaniast

Helena