Elite PRO MM - 2019 check! - Helena Mang Fitness

Ja olengi oma järjejutuga jõudnud selle raamatu viimase peatükini. Uskumatu aga tänaseks on 2019. aasta ettevalmistus, dieet, võistlused: LÄBI! Otsa on saanud ka mu 5. hooaeg ja kui keegi mõtleb, kas ma juba ei väsi, siis nüüd on pigem tekkinud selline tunne, et alles alustan 🙂

Ettevalmistus.

Viimane kord jäi jutt pooleli seal, kus jõudsin Hiinast koju ja oli aega napp 2 nädalat MM-ni. Ega pikka pidu ei olnudki, mäletan, et esialgu oli vist kaalul a’la +2kg ees pikast lennureisist ja 2p dieedi-puhkusest- seega esialgu oli vaja sellega tegeleda ja siis edasi vaadata, mida kust paremaks saaks.
Kuna viimane nädal on alati juba kergem siis oligi vaja üle elada üks viimane hull nädalane pingutus- toitu oli juba niigi vähe (1500) ja selle kallale õnneks Peep ei kippunud aga trenni sain küll teha 1+1 x päevas. Full kardio ja jõutreeningud 6 päeva jutti.
Praegu mälu värskendamiseks telefonis pilte scrollin siis muud polegi seal kui vaid üks trenn teise otsas kinni. Kui see plaan saabus siis mõtlesin küll, et davai, teeb ära, pole hullu. Aga viimased 2 päeva läksid küll juba hambad risti ja tahtejõu pealt.

Järgmine peatus: Hispaania, Tarragona!

Viimane nädal, enne äralendu hakkab koormus järk järgult juba vähenema ja reede hommikul oli juba minek ka. Lennud olid võrdlemisi mugavad ja lühikese ümberistumisega ja 13 paiku olimegi juba Tarragonas, korraldajate poolt organiseeritud hotellis.

Reisile kaasa: kana, uba, riis, või, tomat, õun, pähklivõi.

2-ne tuba oli lubatud kvalifitseerunud võistlejatele tasuta ja kui seda välja nõudma hakkasime, selgus, et lava taha pääsemiseks tuleb treenerile/kaaslasele siiski pilet osta. OK, pilet siis pilet… mis maksab? 100€! No kuku pikali 😀 Olen näinud neid pääsmeid müüakse 20-50 eest aga 100…. no olime juba kohal ja mis ma siis teen, ütlen Erkile et vaata sina võistlust hotellitoast, youtube live ülekande vahendusel? Veits jälle klassikaline IFBB- kui miski tundub, et on liiga hea, siis seda see kindlasti ei ole 😀 Ehk siis ma bookingust vaatasin, see tuba oleks olnud u 130€, nii et täitsa 30€ jäi plussi 😀 Tasuta tasuta, my ass :)))

Tuba ise oli kena, terrassi ja murulapiga ja hotell viisakas. Buffet laud oli võrdlemisi suure valikuga ja leidis ka sportlasele sobivat “puhast” toitu.
Võistlustele minnes ma muidugi ise kunagi kohaliku toidu peale lootma ei jää: reisimise päevaks on mul alati kõik toidud kaasas. Olen näinud küll kuidas asjad venivad, lennud hilinevad ja lõpuks üks osa sportlaseid näljas. Või noh, veeel rohkem näljas. Küll oli aga hea meel, et Erki sai head paremat süüa ja vaatasin huviga, mis mind peale võistlust ootab 🙂

Maailmameistriga koos grimmis
Hommikused rasked valikud

Meil oli armas kokkuhoidev Eesti koondis: Sergei ja Tatiyana, Reet ja meie kaks. Liikusime palju koos ja oli väga tore! Reedeks rohkem polnudki midagi planeeritud kui vaid 1. kiht grimmi ja varakult voodisse.

Võistluspäev.

Võistluspäev algas jälle varakult: minu meigi aeg oli 6.30. Mõtlesin pikalt kas võtta teenust (mis ikkagi võrdlemisi kallis: 160€) või pusida ise. See ainuke vaba ja väga varajane kellaaeg pani mind kahtlema veelgi. Lõpuks ikkagi otsustasin minna: ikkagi PRO MM ja olin kindel, et kõik kes vähegi ettepoole platseeruvad käivad kuskil pintsli alt läbi, et kuidas ma siis kehvem olen 🙂 Et kui muud ei anna siis endale enesekindlust.

Lõpuks meigitoolis olles selgus, et esimesed meigid tehti juba eelmisel õhtul (võistlejad magasid meigi, lokkide ja ripsmetega 😮 ) ja “hommikul” alustas meikar tööpäeva kell 2.00 öösel. Mina, kell pool 7 hommikul ei olnud 1. vaid juba 4. klient :))) Mida kõike ilu nimel ei tehta!
Lõpuks oli aga tulemus kena ja jäin oma otsusega rahule.

Laenutasime Photopoint Rendist kaasa kaamera ja 2 objektiivi ja peale meiki klõpsisime nats pilte. Hea valgus, jumestus ja tehnika kokku saavad siis ei jaksa lõpuks pilte ära sorteerida.
Keegi tark kunagi ütles, et kui pilt ei ole kohe “fuck yes” siis tuleb ta kustutada, aga mida teha siis kui iga pilt on “fuck yes”?! 😀

Läksime varakult võistluspaika, et saada ka 2. grimmikiht, enne kui saabuvad teised sportlased ühise bussiga. Hea oli, olime kenasti valmis ja saime valida ka endale isikliku garderoobi. Vaikselt oldi ka päevakava varasemaks nihutatud, nii et kõik läks meile sobivas suunas: mida varem saab valmis seda varem saab ka jalad sirgu lasta 🙂

Kogu rivi eliminatsiooni voorus. Mina vasakult 2.

Loosiga tõmbasin nr. 2: mul ikka ei vea nende järjekordadega: ehk olin 23. naisest 2. kes lavale läks. Heameelega oleks tahtnud kuskil rivi keskel olla, lihtsalt kuna siis parem koht laval. Aga võibolla halb positsioon panebki rohkem pingutama… kes teab. Hetk enne minekut nägin veel et protokollides on mu nime taga nr. 3 minul aga pükste küljes ju 2. Korralik šokk! 🙂 Kohtunikud hindavad võistlejaid nr. järgi ja kui minu hinded lähevad kellelegi teisele ja nr. 3 hinded minule….. ütleme nii, et punane vilkur läks peas põlema küll. Õnneks oli lava taga palju inimesi ja kui esimesed 2 minu kommentaari peale tegid pastakaga paranduse oma paberil (mis mind just palju ei aidanud :D) siis Natalja (Nažarenko) läks ja korrastas ka kohtunike laual olevad paberid. Igal juhul peale seda oli mul süda rahul.

Üleüldse mul mingit suurt närvi seekord sisse ei tulnud. Väga hea emotsiooniga läksin lavale ja mäletan, et jõudsin vaid mõelda, et kui see jääb selle aasta viimaseks ringiks, tuleb pingutada ja nautida maksimaalselt.
Kuna meid oli 23 siis alustati eliminatsioonist: kogu rivi lavale, numbrite järgi 5-6 kaupa kohustuslikud pöörded ja rivi lavalt maha. Kõik. Kohtunikud panevad kirja 10 parimat ja tagumisi kohti ei määrata. Seda pelgasingi vist kõige rohkem, et pean minema koju ilma “kohata”. Tahaks ju ikka võistlejana teada kas olen 11. või 21.
Minu jaoks oli algusest peale eesmärk saada just TOP 10-sse. TOP 5 ma ei unistanud ka: mul siiski on reaalsustaju säilinud ja kuigi eesmärgid peavad alati kõrged olema, ei saa selle kõrgusega üle ka pingutada. Jah TOP 5 miks mitte, aga mitte 2019. 🙂

Peale eliminatsiooni vooru hoiti meid lava taga pikalt kinni ja kuskile jalutama ei lastud. Ilmselt segaduse pärast Arnold Classic’ul, kus Melinale öeldi mitu korda peale eliminatsiooni, et ta ei saanud top 10-sse ja ta oli juba taksos ja teel koju kui keegi helistas ja teatas, et ikkagi sai küll. No ta oleks kindel TOP 3 seal võistlusel olnud aga kui sulle öeldakse, et sa pole isegi top10 siis saan täiesti aru miks ta kibekiirelt riided vahetas ja sealt minema tahtis saada. Ühesõnaga: vahel ikka õpitakse vigadest. Nüüd olime puntras koos ja ootasime tulemusi. Vot nüüd hakkas küll vaikselt kõhus keerama ja aeg muudkui venis….

Lõpuks tuli lavakohtunik ja teatas et on tie-break. Ehk viik. 10. koha peale platseerusid 4 naist täpselt sama punktisummaga ja need 4 peavad minema uuesti tegema veerandpöördeid, et kohtunikud saaksid uuesti vaadata, kes see 1 õnnelik on kes 4-st viimasena top10-sse mahub.

Kutsutakse siis naisi: Renata, Karina, Veronica ja Marina.
Mina seisan seal, pika näoga. Kõik on väga nimekad võistlejad, palju võitnud ja heas vormis. Et nendest 4-st saab VAID 1 sisse ja 3 jääb välja.
Sellest järeldan, et on kaks võimalust: kas ma mahtusin kindlalt top 9 sisse või olen kohal alates 14….-23

Viik
Viik

Vot see oli pähkel. Ma poleks kunagi ennast nende 4 ette kujutanud aga Hiina minnes ei kujutanud ka ennast medalile. Vot siis. Igal juhul kui tuldi jälle top 10 nimesid hõikama siis kaua ma ootama ei pidanud ja oli selge, et olen sees. JESSSS! Seda rõõmu ei oska küll kuidagi sõnadesse panna. Minu eesmärk sai just täidetud ja edasi tuli vaid nautida. Seisin kardina taga rivis ja üritasin saali kiigata- et äkki näen Erkit ja saaks talle kuidagi märku anda, et ma olen sees. Sest ega need kes saalis vaatavad või ülekannet jälgivad mingit infot vahepeal ei saa, kui alles siis, kui uus voor algab ja võistlejad lavale astuvad. Kahjuks ma teda ei näinud ja hiljem kuulsin mingeid jutte kuidas kõige lähematel pöidlahoidjatel sellel hetkel ikka korralikult kõhus keeras ja suurest pingest süda pahaks läks 😀 Nunnud! Erkil muidugi mitte, tema on alati minusse (vahel isegi liiga palju) uskunud 🙂

Poolfinaal oli väga ootuspärane- enne võistlust juba pakkusin välja 4 nime kes kindlasti top 5 on ja täpselt nii läks ka. Ise jäin 2. Väljakutsesse ja kui hiljem protokoll ilmus nägin, et olen 10. kohal. Mis tähendab, et pikas rivis suutsin kindlalt top 9 olla (kuna mind ei kutsutud viigiga lavale tagasi) aga 10-ses rivis jäin lõppu. Ega siin näppu peale ei pane, mis teisiti või “valesti” läks aga lihtsalt endale mõttekoht järgmiseks hooajaks. Mida saaks teisiti. Bikiinis väga palju oleneb alati ka sellest, kes su kõrvale võrdlustes jäävad ja kuidas kehatüübid kattuvad. 5-ses rivis teistest kõige teistsugusem (näiteks oluliselt lühem) kipub alati madalama koha saama. Ja ühesugused kõrgemad hinded. Noh nagu intu pardipoeg või nii 🙂
Iseenesest pigem siis niipidi- oskus paista silma pikast rivist on väga oluline suure osalejate arvuga võistlustel!

All pildid: kohad 6-10 ja Kohad 1-5 (suvalises järjestuses).
Pilte vaadates tasub meelde tuletada, et võistlus ei toimu fotode järgi ja teemal, kes mis koha “oleks pidanud saama” võiks tagantjärgi lõputult vaielda.
Hiljem kuulsin kohtunike lauast kommentaari, et seekord oldi ise lõpptulemusega VÄGA rahul ja igas kategoorias said sportlased ritta “nii nagu peab”.

2. callout
1. callout

TOP5 oma järjestusega üllatas paljusid, et Yana jäi nii taha aga mina ei saaks olla rõõmsam: mulle meeldib, et peale Arnoldit on tehtud korrektuurid ja MM näitab selgelt suuna kätte kuhu PRO Bikini liigub aastal 2020.
Arnoldi 2. ja 1. koht, nagu “siga ja kägu” – et mis suuna võistleja võtma peaks?! 😀

MM järel võib öelda, et hinnas on ikkagi naiselik ilu ja vorm, liiga suured, liiga kuivad ja disproportsiooniga võistlejad hinnatakse alla. Kuiv peab olema aga mitte “bodyfitness” ja lihas peab olema aga mitte peast suuremad õlad jne.

2-1-3
2-1-3
2-1-3

Yana puhul heidetakse ette, et ta jalad liiga peened ja reie tagaosal lihased ei joonistu (ei ole?). Lisaks on ta tagumik kahtlane ja arvatakse, et kirurgiliste meetoditega saavutatud: mina juures pole olnud ja ei tea midagi konkreetset aga mida rohkem ma ta keha ja proportsioone vaatan siis mõistan, miks kohtunike lauas selline arutelu olla võib.
Ühesõnaga mina võtan nüüd Melina ja Oksana pildid enda kõrvale ja töötan edasi!

lihas versus… ?

Eraldi lugu on muidugi nende “fännidega”. Ükskõik mida teed või saavutad, ALATI on keegi, kellel midagi on halvasti öelda.
Selle sama viigi pärast eliminatsiooni voorus võis eeldada enne protokolli saabumist, et olen kohal 6-9 ja nõnda postitasin ka peale võistlust IG pildi kuhu kirjutasin pealkirja: “Protokolli veel pole aga EELDAN, et jäin kohale 6-9”. No ja peale protokolli ilmumist potsatas kohe IG postkasti kiri, et miks ma kirjutasin 6-9 kui 10. olen…. nagu 😀 😀 😀
Mõtlen kui halvasti peab ikka oma elus olema, et pidevalt kelellegi kaasa elada ja oodata, et halvasti läheks, et oleks võimalus kuidagi halvasti öelda või ära panna. Tehke paremini 🙂

Minu jaoks oli eesmärk top 10 ja kas koht 7-8-9-10 väga enam vahet pole. Eesmärk sai täidetud poolfinaal jõudmisega ja siililegi oli selge juba enne võistlust, et finaali see aasta veel asja pole. Lõpuks olid kõik võistlejad sinna võistlusele kvalifitseerunud ja on veel nii palju PROsid keda üldse kohal ei olnudki kuna ei saanud kvalifikatsiooni. Kogu rivi peale oli vast 2 naist kes tekitasid küsimust, et kuidas küll…. aga keskmine tase- mega!

Reet kahjuks poolfinaali ei saanud ja seega pole tal ka ametlikult kohta (10. tahapoole neid ei panda). Tatiyana sai bodyfitnessis finaali ja lõpetas suurepärase 5. kohaga! PRO MM finaalikoht! Supper tulemus. Põhimõtteliselt ilmselt üks tugevamaid tulemusi üldse fitnessi tulemuste reas, arvestades et tegemist on profiliigaga. Kurb muidugi et Eesti alaliit seda millekski ei pea. Ilmselt see koht raha sisse ei too ning siis isegi ei mainita seda kuskil. Uudis ilmub 4 päeva peale võistlust ja siis ka “küsimise” peale. Reet tõi ka medali paar nädalat tagasi Madridist ja sellestki ei pooltki lauset. Raha, raha, poliitika, raha. Kahju vaid kui sportlased jäävad tunnustuseta. Kui palju näiteks Reet on Eesti bikiinifitnessi viimase 6 aasta jooksul edendanud, palju naisi selle ala juurde toonud… ?! Näotu värk mu meelest.

Peale võistlust läksime üheskoos sööma ja pühapäeval oli aeg juba koju tagasi reisida.

Aftermath

Mis siis edasi? Mu süda hakkas värisema juba enne MM, et mul ON VAJA plaani! Ma ei suuda niisama olla, kui ma ei tea mis saab 1-3-6-12 kuu pärast. Ükskõik kui kaugele, aga midagi oleks vaja paika panna.

Esialgu pani Peep mu sundpuhkusele. Millele ma esialgu väga vastu olin. Lõpuks sai kauplemise peale 2 nädala jutust 1 nädal ja “jäin nõusse” 😀 Tagantjärgi võin öelda, et seda oli täitsa vaja (üllatus, üllatus, Peebul oli JÄLLE õigus! 😀 ). Puhkuse nädala keskel tundsin mitmel õhtul kuidas keha on täiesti läbi ja juba 21 ajal silm kinni vajub. Tegelikult polnud suurt midagi teinud aga võib aimata, et väsimus tuleb laviinina tagantjärgi ja täiesti tuntavalt keha reguleeris oma vajadusi.

Tänaseks olen tagasi trennilainel ja kuigi plaanis oli kirjas, et peaks vaikselt alustama siis ma väga poole vinnaga trenni teha ei oska. Alustasin plaani tuhara päevast ja kohe nii, et järgmised 2 päeva istuda ei saanud. 😀
Trenni hakkan tegema üldiselt 2+1 skeemil, 2 trenni, 1 vaba. Jaotus on neljane: jalg, tuhar, selg, õlg.

Toiduga on nii et lubasin küll endale et katsun kõike mõistusega võtta aga esimesest 7. päevast vist suutsin trackida vaid 3-e. Asi seegi. 🙂 Väike nimekiri oli toitudest tehtud, mida igatsen proovida (sai-sai-sai 😀 ) aga olen katsunud neid erinevatele päevadele jagada- sain 8 kuud oodata, ehk ei saa need toidud nüüd hetkega maailmast otsa. Keha on olnud ikkagi nii kaua stressiseisundis (Loe: näljas) ja talletaks nüüd heameelega kõik üleliigse mõnusalt rasvaks.

Tänaseks on 10 päeva võistlustest möödas ja kaalul +2,5kg peal. Kuivusest või kõhulihastest võib und näha: minu puhul kaob see kõik väga kiirelt. Õnneks sain päev enne Hispaaniasse minekut mõned pildid tehtud- jääb mälestuski 🙂
Samas, peab endalegi meelde tuletama, et esialgu tulebki kiirelt kaalu juurde, juba vee ja sooltes oleva toidu arvelt. Vaatasin IG et teistel MM osalenud võistlejatel on juba +5 ja +5 ja +4 nii et see täiesti tavaline.
Saalis tuleb lihtsalt pluus ja pusa selga tõmmata ja rahus trenni teha, siis kui pikad riided seljas, ei kipu peeglist nii palju “jooni” otsima, mida seal enam ei ole. No stress!

Katsun nüüd aga veitsa tagasi tõmmata ja ikkagi oma päevad ja söögid kirja saada: nii on parem ülevaade tarbitava kaloraaži üle ja saab hakata seda vaikselt ülespoole ajama. 1700-1900-2000-2100 jne
Hoolikalt pean jälgima ka kehakaalu, et see liiga jõudsalt ei tõuseks, elu on näidanud et lihasmassi kasvatamisel üleliigsest rasvast kasu ei ole ja hiljem lihtsalt keerulisem lavavormi jõuda.

2020- Mis edasi?

Esimese asjana vaatan alati hooaja lõpus aastale tagasi: kas võib rahule jääda? Eelmine hooaeg lõppes päris nutuselt ja mingit progressi ma ei leidnud. Pigem tegin sammu tagasi. Seekord võin küll rahule jääda. Vormis on olnud selge edasiminek! Lõppudelõpuks ei anna ükski koht või medal lõpuni adekvaatset vastust käekäigust- mängus on liiga palju muutujaid. Vaadata saab ainult peeglisse ja võrrelda vana mina- uue minaga.

2018-2019

Võistluste osas on mingi hägune plaan aga kuna võistluskalendrit veel 2020 osas väljas ei ole siis midagi kivisse raiuda ei saa. Seega ei hakka siinkohal midagi umbes ka rääkima. Endal tegelt mingi plaan peas on aga las ta esialgu sinna ka jääb.

Selgem on aga see mida oleks vaja füüsiliselt arendada ja kõrge motivatsiooni pealt on sellega hea algust teha. Uurisin seekord ka kohtunike lauast tagasisidet ja see oli väga positiivne. Nipet näpet õlga ja tuharat vaja juurde panna aga üldjoontes pilt neile meeldib ja potensiaali on.
Töötab edasi 🙂

Kirjutamiseni!

Helena